Tänapäeva maailm seisab silmitsi sügavate väärtuskriisidega, kus traditsioonilised ühiskonnamudelid põrkuvad progressiivsete ideoloogiatega. Kas rahvad saavad jääda truuks oma loomupärasele olemusele, või surutakse nad globalistlike võrdõiguslikkuse ideaalide raamidesse? Ukraina filosoof ja traditsionalist Eduard Jurtšenko kirjutab sotsiaalmeedias, et ukrainlaste identiteet on kujunenud läbi sajandite kestnud võitluse ning just see kiskjalik vaim on määrav nende ajaloolise saatuse ja tuleviku kujundamisel. Jurtšenko arutleb, kuidas vasakpoolsed ideoloogiad on püüdnud murda rahvaste loomulikku hierarhiat ja kuidas see on mõjutanud Ukrainat kui ajaloolist piiriala, kus rahu on pigem erand kui reegel. Ta seab kahtluse alla läänemaailma liberaalsed väärtused ja väidab, et uus ajastu saab kuuluma tugevamatele – neile, kes on valmis võitlema, uskuma ja valitsema.

Maailmas, mida vasakpoolsed ehitasid, polnud Ukrainal ja ukrainlastel kohta. Vasakpoolsete idee on võrdsus, kuid võrdsustamine on võimalik ainult allapoole. Vasakpoolsete jaoks on jõud kuritegelik ja nõrkus olemuslikult õilis. Kas sellises tulevikus oleks olnud kohta rahvale, kelle loomus on sõdalase oma?

See pole lihtsalt loosung, vaid fakti konstateerimine. Kõik tavalised inimesed lahkusid meie maalt ammu enne, kui me rahvana kujunema hakkasime. Siin on piiriala, pideva sõja tsoon, ainulaadne paik, mis huvitas kõiki vallutajaid nii viljaka maa kui ka strateegilise asukoha tõttu.

Sõda oli meie rahva jaoks normaalne seisund, rahu aga anomaalia. Nii lihtsalt oli. See on reaalsus, meeldib see meile või mitte.

Ukrainlane on loomult kiskja. Maailmas, kus orjaks olemine on prestiižne ja aadli sekka kuulumine häbiväärne, polnud talle kohta.

Vasakpoolsed “narodnikud” tegid titaanlikke pingutusi, veenmaks hunti, et ta on lammas. Nad uskusid siiralt, et sellega veavad nad meie rahva “headuse” poolele, mis pidi vastavalt “progressi” seadustele tingimata võidutsema. Nii õpetasid hullumeelsed vasakpoolsed teooriad, mille nad olid võõrastelt üle võtnud.

Õnneks kaotasid “narodnikest” haritlased. Nad solkisid põhjalikult formaalse “Ukraina idee” ja “intellektuaalse” kultuuritaseme, kuid tegelik ukrainlane jäi iseendaks. Tema kiskjalik loomus avaldus suurepäraselt aastal 2022, kui nõukogudeaegne Moskva lehm, kes kujutas end ette karuna, otsustas temaga sarvi ristata.

Maailma vasakpoolsed kaotasid samuti. Uus maailm hakkab põhinema tugevama õigusel ning selle ülesehitamise tööriistadeks saavad relvad, usufanatism ning tahe võidelda, ellu jääda ja valitseda.

Praegu võib tunduda, et kõik on halb. Me näeme, et maailma suurvõimud pole meist huvitatud või on lausa vaenulikud. Meid püütakse veenda, et oleme nõrgad ja et tugevas maailmas pole meil ellujäämisvõimalust (ilma samas mingit alternatiivi pakkumata). Meil saab tõesti olema raske.

Aga meie rahvas on loodud just selliseks eluks ja just sellesse maailma. Me võime selles hukkuda, aga võime ka võita. Maailmas, kus rahvad on muudetud lammasteks, ei sallita hunti – ükskõik kui palju ta ka “demokraatlike loosungitega” vehiks.

Ei ole võimalik põgeneda iseenda eest. See on veelgi võimatum kui saatuse eest põgenemine. Seega, jääme lihtsalt iseendaks – ja see tee viib meid iseenesest võidule.