2023. aastal nimetati 37-aastane Jason Arday Suurbritannia maineka Cambridge’i ülikooli haridussotsioloogia professoriks. Tema nimetamine tekitas suurt tähelepanu, sest Arday on mustanahaline ning väitis, et on ületanud erakordsed takistused: kolmeastaselt diagnoositud autism, suutmatus kõnelda kuni 11. eluaastani, kirjutamisoskus alles 18-aastaselt, 30 maratoni 35 päeva jooksul (osa neist murdunud jalaga) doktoritöö ajal, ajukasvaja ja insult, miljonite naelade kogumine heategevuseks ning abiandmine arengumaades. Tuli välja, et suurem osa sellest osutus valeks ning Arday doktoritöö ja artiklid sisaldavad ulatuslikku plagiaati.
Arday kaitses 2015. aastal doktorikraadi Liverpooli John Mooresi ülikoolis. Sõltumatud analüüsid, sealhulgas filosoof Nathan Cofnasi uuring, tõid ilmsiks, et tema väitekirjas leidub üle 100 lehekülje või vähemalt 188 lauset, mis on peaaegu või täielikult identsed 2009. aastal Bruneli ülikoolis kaitstud teise doktoritööga. Sarnaseid kattuvusi tuvastati ka mitmes teadusartiklis; mõned ajakirjad on juba avaldanud parandusi. Arday olevat esitanud teiste tekstidest võetud lõike kui enda intervjueeritud õpetajakoolituse üliõpilaste otseseid tsitaate. Tema esimene teaduspublikatsioon ilmus alles kolm aastat pärast doktorikraadi.
Lisaks on vaidlustatud arvukad eluloolised väited. Politsei ja kohalik lihunik eitasid Arday väidet, et talle saadeti rassistliku žestina seapea. Ta väitis, et osales telesaates „Seven Up“, mis oli eetris 1964. aastal – 21 aastat enne tema sündi. Mitmed ülikoolid (Glasgow, Durham, Ohio State), kus ta väitis end olevat külalis- või auprofessor, teatasid, et see ei vasta tõele. Maratonide, heategevussummade ja välismaise abistamise kohta puuduvad kinnitavad tõendid. Arday olevat ka väitnud, et mängis kõrgtasemel jalgpalli juba enne kõnelemisoskust ning sooritas GCSE-eksamid enne kirjutamisoskuse omandamist.
Cambridge’i ülikool on tunnistanud, et Arday töölevõtmisel 2023. aastal ei tehtud iseseisvat tekstianalüüsi, vaid tugineti varasemate ülikoolide (Roehampton, Durham, Glasgow) mainele ja Arday „inspireerivale taustale“. Kui kerkisid plagiaadisüüdistused, kaitses ülikool teda alguses, nimetades kriitikat „jõhkraks kiusamiskampaaniaks“ haavatava autismiga teadlase vastu. Sir Simon Baron-Cohen kutsus üles lõpetama „kangekaelne kius“ ning rõhutas, et Arday vajavat kaitset. Liverpool John Mooresi ülikooli komisjon leidis 2026. aasta märtsis, et doktoritööde kattuvused olid „aus ja mõistlik viga“ nõrga juhendamise tõttu. Cambridge on jätkuvalt Ardayd toetanud, pakkudes talle turvameetmeid, ning kirjastajad jätkavad tema raamatute väljaandmist.
Kriitikud, sealhulgas Cofnas, väidavad, et juhtum näitab, kuidas eliitülikoolid loobusid range meritokraatliku kontrolli põhimõtetest mitmekesisuse, võrdsuse ja kaasamise (DEI) nimel. Arday tõus kiiresti vanemlektorist täisprofessoriks ilma tavapärase postdoktorijärgse uurimistööta ning tema uurimisteemad keskendusid „valge olemisele“ (whiteness) ja sarnasele problemaatikale. Tuhanded, sealhulgas poliitikud ja akadeemikud, kirjutasid alla petitsioonile, mis süüdistas Arday kriitikuid rassismis.
Arday on kasutanud advokaate kriitikute hirmutamiseks ning teatanud politseile ahistamisest. Cambridge ja teised institutsioonid on senini seisnud tema poolel, rõhutades varasemat õigeksmõistmist.
