EKRE-st lahkumise põhjus ei ole EKRE liikmetes ega erakonna idees. Erakonna juhtimisstiil ei suuda ühendada konservatiivset rahvast ega kaasata väärtuslikke, mõtlemis- ja tegutsemisvõimelisi inimesi püsivalt erakonna külge. Seetõttu tuleb luua koostöövõimeline, oma liikmete väärikust ja eesti konservatiivse rahva huve arvestav erakond, kirjutab endine Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees, varasem EKRE Harju- ja Raplamaa ringkonna aseesimees ning nüüdne erakonna Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid (ERK) algatusrühma liige Paul Puustusmaa vastuses Malle Pärna artiklile Objektiivis “Tahaks uuele erakonnale edu soovida, aga…“

Hea Malle!

Oleme aastaid Sinuga ühte rada kõndinud ja austan Sind väga.

Samas ei nõustu ma paljuski Sinu seisukohtadega selles aastaid küpsenud ja plahvatanud tülis konservatiivide-rahvuslaste leeris, mida mina nimetaks kindlalt progresseeruvaks haiguseks EKRE organisatsioonis – stagnatsiooniks, mis jätkudes põhjustab järgnevaid lahkumise laineid ja EKRE lagunemist.

Nüüd mõned asjad ja väga lühidalt.

Kõige tähtsam on Su ekslik seisukoht selles, et sajad ja sajad EKRE-st lahkunud mustavad EKRE-t. Mitte keegi ei musta. EKRE-st lahkumise põhjus ei ole EKRE liikmetes ega erakonna idees. EKRE-st lahkumine on olnud mitte maailmavaateline, mitte ideoloogiline, vaid ainult-ja-ainult süvenev probleem juhtimise küsimuses ning sellest tingitud karjuv lootusetus.

Kui on olnud mustamised, siis on need aastaid olnud vaka all, toimunud organisatsiooni sees, mis pole samuti olnud ideoloogilised (kui välja arvata suhtumine Ukraina vabadussõtta), vaid suhtumise baasil erakonna üksikliikmetesse ja sellest tingitud strateegilised põrumised. Ja loomulikult ka keelekasutus on olnud oluline, sest noa ja kahvliga sööma pole õppinud mitmed värvikad tegelased konservatiivide ridades. Ka see on jätkuv probleem, mis külvab pingeid, lõhub koostööd perspektiivis.

EKRE-t on juhitud lahingutes üksikutele võitudele, kuid strateegiline nägemine on puudulik ja seotud otseselt oskusega teha poliitikat.

Poliitika on ju kompromisside kunst ning kui juhtimine välistab kompromissid, siis ta välistab ka poliitika ehk näitab poliitilist oskamatust ja suutmatust. Kõik probleemid taanduvad seega mitte EKRE kui organisatsiooni baasile, vaid ainult juhtimise oskusele. Ja siin paranemist ette näha ei ole.

Lahkumised, väljaviskamised EKRE-st ei ole seotud seega organisatsiooni, tema mustamisega, vaid on tingitud juhtkonna oskamatusest oma liikmete huvidega arvestada, nagu ka liiga kitsast otsustamise ringist.

Seega Sa eksid, kui süüdistad minejaid EKRE halvustamises. Halvustatakse juhtimist, selle stiili. Erakonna lõhkumine on paraku toimunud ja ilmselt toimub ka edasi, kuid mündil on kaks külge ja lahkujate ainusüüdistamine ei ole kindlasti õige.

EKRE jätkuv juhtimisstiil viib erakonna langusse ning kaotajaks on kogu eesti rahvas, vähemalt selle rahvuslik ja konservatiivne osa. Seepärast ma nõustun Sinuga ega mõista inimesi, kel on siiralt hea meel oma (ema)erakonna lõhkumisest.

Kuid ka sellel mündil on kaks külge ja lõhkujad ei pruugi olla teps need, kes lahkusid vaid hoopis need, kes jäänutena toetavad jõuliselt EKRE destruktiivset ja lagunevat toimet läbi ebapädeva juhtimise.

Need, kes on lahkunud ja ma ei pea silmas ainult seda viimast 500, vaid ka sadu ja sadu neid, kes on lahkunud näiteks viimase viie aasta jooksul. Enamus neist on lahkunud täpselt samuti ainult-ja-ainult isikliku konflikti tõttu EKRE ülikitsa otsustajate ringiga, mitte maailmavaate tõttu.

Mis puutub Sinu poolt antud “diktaatori” mõiste lahti kirjutamisse, siis saan Sinuga paljuski nõustuda. Ka sellega, et saad ise hästi läbi.

Aga mõtle nüüd selle peale, et on neid ja mitte vähe, kes ei osutunud olema selles “õnnistatute” ringis, et hästi läbi saada või olid seal lühemat/pikemat aega. Paljud neist on suhelnud EKRE tippudega pikalt ja lähedasemalt kui isegi Sina.

Nad on vaimselt läbi pekstud, kõrvale lükatud, erakonnasiseselt tasalülitatud, isegi erakonnast välja sülitatud või pandud sundolukorda, kus oma poliitilise maailmavaate eest võitlemiseks ja eneseväärikuse säilitamise ainuke võimaluseks oligi erakonnast lahkumine. Rõhutan taas, et mitte maailmavaate pärast, ikka juhtimises tehtud valikute pärast.

Lisaks tasub uskuda ka seda, et pettumine, mis on valus, ei ole pelgalt ühepoolne prerogatiiv erakonna juhtidele. Samasugust tunnet omavad ka inimesed, kes on aastaid lootnud olukorda parandada, usaldavalt läinud sellega juhatusse ja on selle eest karistatud väljaviskamisega või kõige tagumisse pinki lükkamisega.

Kindlasti ei ole ma nõus lõiguga: “Heakene küll, viissada läks, 9500 on ju alles? Kõik ju ometi ära ei lähe? Ehkki seda loodetakse. Kas EKRE on nii halb, et ta tuleks kindlasti ära hävitada?”

Esiteks on 9500 sisutu legend, sest erakonnas on tohutu hulk “surnud hingi” – Rahvaliidu päevilt nimekirjaliselt üle kantud inimesi, kellest paljud ehk ei teagi, et on EKRE liikmed. Sellest on korduvalt olnud ka avalikus meedias juttu.

Organisatsiooniliselt ja tegelikult väärtuslikud liikmed on need, kes seal aktiivselt toimetavad ja on enamalt jaolt erakonnaga kui konservatiive ühendava organisatsiooniga liitunud teadlikult. On tajutav ja usutav, et selliseid aktiivseid ja kaasaelavaid liikmeid on organisatsioonil suhteliselt vähe. Vahest isegi 2000–4000 ümber. Nendest aktiivsetest liikmetest on paljud lahkunud. Sisuliselt algas lahkumine väiksemate lainetega juba 2014, see on paar aastat peale EKRE tekkimist. Tipp loomulikult oli tänavu, kui lahkus mõne päevaga ca 500 liiget. Arvestades nüüd aktiivsete inimeste hulka, siis on lahkumine olnud väga negatiivne. Ja lahkunute kaal või protsent pole seetõttu ühti nii tühine kui püüad väita.

Protsessi süüdlasi tuleb otsida paraku EKRE juhtkonnast ja silma vaadates siis uuesti küsida, kes lammutab EKRE-t?

See ei ole, nagu viitad, liberaalide laul, vaid poliitiliste kaljude-karide kohal avalikkusele sireenidena laulev EKRE tippešelon.

Viidatud lagunemise protsessi igakordseks käivitamiseks on ikka ja jälle osutunud põhiliseks põhjuseks juhtimisstiil ja isiklikud suhted juhtkonnaga, mitte aga lahkujate maailmavaateline probleem. Seega on juhtkond juba aastaid liikunud rajal, kus ei ühenda mitte poliitiline sarnasus, maailmavaatelised küsimused, vaid personaalsed meeldivused või sobivused. Lisaks on EKRE püsijuhtkond tõesti, lausa organisatsioonile kahjulikult, sõltuvuses kõrva sosistatavatest vandenõuteooriatest, mille ohvriks samuti mitmedki erakonna liikmed on langenud. Selline partei toimimine on organisatsiooniline ja poliitiline ummiktee.

Sa nimetad lahkunuid reeturiteks. Taas minu poolt sama küsimus – kelle süül laguneb EKRE? Näen siin süüdlasi EKRE juhtkonnas. Küsime nüüd uuesti – kes on siis reeturid? Kas need, kes põhjustavad lahkumise või need, kes sunnitakse lahkuma?

Küsisid uue, peatselt asutatava erakonna loojate sõnumit, EKRE liikmetele. See sõnum on aga kogu konservatiivsele ja mõtlemisvõimelisele rahvale. Et ülaltoodud ja hukkamõistetav erakonna juhtimise stiil ei suuda ühendada konservatiivset rahvast, hoida väärikaid koos ega kaasata väärtuslikke, mõtlemis- ja tegutsemisvõimelisi inimesi püsivalt erakonna külge. Selliselt juhitav erakond on lühikese pilguga, pikema vaateta ja perspektiivis suisa kasutu. Nii selle liikmetele kui eesti rahvale. Seetõttu tuleb luua koostöövõimeline, oma liikmete väärikust ja eesti konservatiivse rahva huve arvestav erakond.

Lõpetuseks veel mõned märkused.

Nimelt nõus, et susserdamine, keerutamine ja kantseliit on halb tava, otsekohesus ja otse rääkimine aga omaette väärtus. Seda paraku aga seni, kuni see otsekohesus ei muutu labaseks, on väärikas ja intelligentne. Ka väärikust säilitades on võimalik olla otsekohene. Ja poliitilise diskussiooni objektiks peaksid olema eelkõige poliitikad (maailmavaatelised küsimused), mitte niivõrd poliitikud (inimesed).

Reeglina me võitleme maailmavaate poolt/vastu, mitte inimestega. Inimeste üle mõistku kohut Jumal ja maised kohtud, mitte partei poliitikud. Toodu ei ole aluseks liberaalideks tembeldamisele, vaid on väärikas ja korrektne. Kahjuks on see teadmine saavutatav pigem lastetoa kaudu ning hilisem haridus ja lai silmaring ei ole siin piisavaks garantiiks.

See viimane lõik ei ole etteheide Sulle, Malle.

Mis puudutab aga karismaatilist juhti, et Madisoni, Põlluaasa, Valge… ümber ei saaks koonduda 10 000 inimest? Siin ei pea muretsema. Aeg annab arutust ja lisaks ei olnud ka EKRE juhid mingi karismaatikaga enne, kui EKRE liikmed nad karismaatiliseks lõid. Paljud neist nüüd on EKRE-st lahkunud ja loovad endale uue karismaatilise liidri. X-faktor on loomulikult vajalik, kuid see on vaid pool nõutavast tehtest.

Ja veelkord vastates küsimusele, miks oli vaja EKREt lõhkuda, pead sa vastust otsima oma praegusest koduerakonnast või nagi määratled (ema)erakonnast.

Sa tahaksid uuele erakonnale edu soovida, aga valu on hinges…

Hea Malle, ka mina tahan EKRE rahvale edu soovida, ning valu on hinges.

Olen olnud ju EKREga 12 aastat oma elust. Enamgi veel, ma pelgalt ei taha vaid ka soovin EKRE rahvale edu ja jõudu. Tunnen neis väga paljusid ja nad on ägedad inimesed. Südamega eestlased.

Aga erakond on juhitud rappa, allakäigutrepp on jätkuv, stagnatsioon seal on püsiva iseloomuga ja progresseeruv.

Juhtimishaigust põdev EKRE ei ole suuteline poliitikaid ellu viima, vaid heal juhul ja kasutult ehk erinevaid poliitikuid ründama.

Loodan, et kõik tublid konservatiivid, traditsionalistid, rahvuslased, olgu siis EKRE liikmed või mitte, ühinevad ajapikku uue värske jõuga. Ikka eesti rahva ja iseseisva Eesti rahvusriigi tugevdamise huvides.