Loe kõiki osi siit.

Segadused vabatahtlike ja muude surmaüksuste vahel

Üldiselt käis 1917. aasta suvel Vene armees paralleelselt kaks vähemalt pealtnäha vastassuunalist protsessi. Samal ajal, kui rinde hoidmiseks moodustati vabatahtlikke revolutsioonilisi löögirühmi, hiljem juba surmapataljone, sõi revolutsioon oma lapsi ehk kutsus üles allumatusele – rindejoont maha jätma, valima ohvitsere, eirama paguneid jne. Ajutise Valitsuse jaoks olid vabatahtlike väeosad revolutsioonilised ja peastaap ootas neilt positiivset pööret sõjas, ent just revolutsioon oli see, mille vastu surmapataljonid pidid peagi astuma.

Peterburis toimus juunis istung, kus osalesid Musta mere laevastiku, kasakavägede nõukogu ja Georgi ordeni kavaleride nõukogu saadikud, kes moodustasid ülevenemaalise keskkomitee sellise revolutsioonilise armee organiseerimiseks. Juhatajaks sai toosama Muravjov, kes peagi uputas kodusõja ajal vabatahtlikke verre. Täitev- ehk täidesaatvat komiteed juhtis tulevane valgekaartlane Manakin.

Tuleb arvestada, et veebruarirevolutsioon polnud veel rahvast kaheks jaotanud: ühe laua taga istusid esseerid ja punased, junkrud ja monarhistid, sotsiaaldemokraadid ja anarhistid, ametnikud, ohvitserid jne. Eesmärk oli tulla sõjast välja ilma riiklikku geograafilist terviklikkust kaotamata ja Saksamaale kontributsioone maksmata. Sarnane saatus sai lõpuks osaks Saksamaale endale.

Komitee saatis oma komissarid tagalakubermangudesse vabatahtlikke värbama. Hakkas ilmuma ajaleht Vabatahtlik. Isegi endised desertöörid andsid end vabatahtlikena üles, kui kampaania tuurid üles võttis. Kui juuni keskpaigas oli vabatahtlikke ligi 2000, siis kuu hiljem olid 80 pataljonikomiteed kogunud juba 40 000 inimest. Oktoobri lõpuks oli koos kaks polku, üle 50 pataljoni ja väiksema üksuse ehk ühtekokku üle 50 000 võitleja. Avaldusi rindele minekuks tuli kollektiivselt, sellest ka üksuste nimetused: junkrute-, georgi-kavaleride-, saapavabriku tööliste, või jugoslaavlaste vabatahtlikud üksused, samuti Tsarskoje Selo surmapataljon, mille lipul kiri: „Parem surm kui isamaa hukk“.

Nende üksuste rahastamine käis erinevalt ja tsentraliseeritumalt kui juba toimiv regulaararmee löögiüksuste rahastamine. Viimased seitse tuhat rubla said vabatahtlikud 20. novembril, mil bolševikud kindralstaabi Magiljovis üle võtsid ja tapsid ülemjuhataja kohusetäitja Nikolai Duhonini. Vabatahtlikud nägid endis revolutsioonilist patriootlikku „armeed armee sees“, midagi vastupidist reaktsioonilisele tsaarisõjaväele, ent praktikas allus rindel kõik endiselt regulaarväe juhatusele.

Armee surmapataljonide ja vabatahtlike üksuste vahel tekkis konflikt eos. Brussilov pidi andma välja uue päevakäsu, mis eristas nende üksuste funktsioonid: väeosade juures tegutsevad surmapataljonid ja roodud jäävad oma üksuste alluvusse ja võtavad endile esmase ründeülesande; tagalas moodustatavad vabatahtlikud revolutsioonilised üksused aga on „teine laine“, mida ei maksa segamini ajada regulaarväe löögirühmadega.

Põhjarindelt tuli telegramm, et värbajad on saatnud rindele 12-aastaseid teismelisi, lastekodudest pärit või muidu soovimatut elementi, kellele nad on lubanud rindelt puhkust ja muidu valetanud. Bolševikud hakkasid selles massis nägema vajalikku riigivastast jõudu punapöördeks…

Sellele andsid lisahoogu ka invaliidide vabatahtlikud üksused – sõda tootis neid ju sadu tuhandeid. Mõnel polnud kätt või jalgagi. Esimene selline jõudis rindele juuni lõpus. Teise komplekteerimine käis, kui algasid tänavarahutused Piiteris ja vigased vabatahtlikud mässu maha suruda aitasid. Siis sõitsid nemadki rinde poole, sinna jõudmata. Oli kavas moodustada ka kolmas vigaste üksus (igaühes nii 250 santi), aga siis tuli oktoobripööre. Viimased vigased vabatahtlikud võtsid osa Talvepalee ehk Ajutise Valitsuse kaitsmisest, nagu naissurmapataljonlasedki.

Segadused surmatähistega: 325 000 pealuud!

Üksustel polnud ühtset vormi ega ka nime: löögipataljon, surmamalev, surmapataljon jne. Algselt oli kokardi asemel „Jolly Roger“ ehk Aadama pealuu säärekontidega. Hiljem asendasid konte ristis mõõgad. Lisaks punamustad lindid käisel, mis sümboliseerisid võitlustahet vabaduse eest (punane) ja valmidust selle eest surra (must). Väljatöötamisel oli ka orden „Aadama peaga“.

Moskvas sai metallitehas tellimuse pealuudega eraldusmärkidele 25 000 ohvitserile ja 300 000 sõdurile. Jagas neid peastaap Magiljovis, ent erandkorras said üksused neid ka otse vabrikust. Seda võib nimetada ka pealuustaabiks. Esimesena sai tähised Siberi 6. mortiiridivisjon 1917. aasta juunis. Metalli- ja kangapõud tegi tähiste tootmise keeruliseks. Ainuüksi käisepaelteks kulus 25 000 arssinat riiet. Seetõttu olid erandid eraldusmärkide vallas pigem reegliks.

Rumeenia rindel võidelnud 9. armee surmapataljon sai käisele punasest materjalist sideme – võitluse märgiks vabaduse eest, sellel aga valge värviga Aadama pea – märk valmisolekust minna kindlasse surma isamaa ja au eest. Sama rinde 48. diviisi ründerühm sai pähe Serbia traditsioonilised rahvuslikud mütsid – šajkačad (mida kannavad ka sealsed relvaüksused läbi aegade) punase rosetiga. Mõned polgud või suurtükiväepatareid Edelarindel keeldusid eraldusmärke kandmast, kuna regulaarväelased suhtusid neisse üksustesse halvasti.

„Teise laine“ ehk tagala vabatahtlikud said samasugused mundrid nagu teisedki, ent eraldusmärgid olid erinevad: värvid must ja punane samad, nagu kõigil surmapataljonidel, kuid paremal käel „punane ring musta Andrease ristiga“. Pagunid Aadama peaga olid neil kaitsevärvi. Rindel võitlevate väeosade surmapataljonid säilitasid oma polgutunnused, aga uute revolutsiooniliste üksuste jaoks tuli need luua. Kohati oli eristusi mõnel üksusel sedavõrd, et munder hakkas meenutama karnevalikostüümi. Surmaminejate suurimaks vaeguseks oli, et nende entusiasm ei nakatunud tavalistele vägedele kohe kuidagi. Tegelikult mõjus punapropaganda nendelegi ja staapides oli nimekiri sellistestki surmapataljonidest, mis keeldusid rünnakule minemast.

Kokkuvõtteks jõudis Kerenski suurrünnaku ajaks juunis lahingusse kaks löögipolku, 16 löögipataljoni ja kaks roodu. Kaotasid need üksused kolmes armees Edelerindel kokku 1122 ohvitseri ja 37 500 võitlejat.