98-aastane prantslane Edmond Réveil oli Teise maailmasõja ajal tunnistajaks 47 saksa sõjavangi ja ühe prantsuse tsiviilelaniku tapmisele Prantsuse vastupanuliikumise (La Résistance) poolt. Massimõrv oli saladuses peaaegu 80 aastat, kuid oma eluõhtul on Réveil otsustanud selle viimaks päevavalgele tuua.
Edmond Réveil oli 1944. aasta juunis vaid 19-aastane. Ta ühines kommunistlike sümpaatiatega partisanigrupiga “Francs-tireurs et partisans” (FTP) ja võitles Kesk-Prantsusmaal sakslaste vastu. Tema võitlusnimi Papillon tähendab liblikat. 12. juunil anti tema vastupanugrupile (Maquis) käsk tappa 47 Saksa sõdurit ja noor prantsuse naine, keda kahtlustati kollaboratsioonis.
Réveil vaikis sellest 79 aastat. 98-aastaselt on ta nüüd viimane elusolev Maquis’ liige ja massimõrva tunnistaja. Peaaegu kaheksakümmend aastat pärast kuritegu soovib “Papillon” oma südametunnistust kergendada ja leida lepitust: “Täna tuleb surnukehad tagastada nende peredele. Matsime nad koos dokumentide ja vormitunnustega. Mul on hea meel, et see kuritegu pole enam saladus.”
6. juunil 1944 maabusid lääneliitlased Normandias. See oli märgiks ka Prantsuse partisanidele alustamaks rünnakuid Saksa vägede vastu. Kesk-Prantsusmaal vallutas Maquis’ üksus Tulle’i linnakese, kus oli toona 20 000 elanikku. Seda kaitsnud Saksa 95. julgestusrügemendi kaks kompaniid löödi prantslaste poolt puruks. Saksa aruanne teatas 40 hukkunust, 23 haavatust ja 59 kadunust.
Réveil meenutab: “7. ja 8. juunil ründasime Tulle’i ja võtsime 55 vangi.” Üks saksa sõdur, kes üritas põgeneda, lasti kohe maha. Järgmisel päeval, 9. juunil, vallutas soomudiviis “Das Reich” Tulle’i ilma lahinguta tagasi. Partisanid taandusid maapiirkonda koos saksa sõjavangide grupiga. 2300 elanikuga Meymaci asulas umbes 50 kilomeetrit Tulle’ist eemal jäeti vangid ühes talus valve alla.
Kes andis käsu vangide hukkamiseks, on siiani teadmata. Réveil vihjab lääneliitlaste staabile Saint-Fréjoux’s. Britid ja ameeriklased olid okupeeritud Prantsusmaale salaja toimetanud sideohvitsere, kes pidid partisanide tegevust liitlasvägede peakorteri plaanidega koordineerima. Teises intervjuus ütles Réveil, et käsu vangide hukkamiseks andis tollane Prantsuse sisevägede üldjuht kindral Marie-Pierre Kœnig, kellele allusid ka kõik Maquis’ võitlusgrupid.
Partisanid viisid 47 sakslast ja prantsuse naise metsatukka Meymacist kõrgemal asuvas Encauti külakeses. Réveil kirjeldab, et sel päeval valitses õudne kuumus. Iga vang pidi omale ise haua kaevama. Mahalaskmises osalemine oli vabatahtlik, Réveil oli oma sõnul keeldujate hulgas. “Oli kolm või neli meest, kes ei osalenud. Me keeldusime,” lausub ta.
Réveil kirjeldab, kuidas saksa sõdurid vaatasid enne surma oma perekonnafotosid. “Need polnud noored sõdurid, noored olid Venemaal,” lausub vana mees ja lisab: “Mäletan verelõhna. Ja pärast ei rääkinud me sellest enam kunagi.”
Sõja järel valitses 12. juuni 1944 sündmuse ümber vaikimismüür. “Kõik teadsid seda, keegi ei rääkinud sellest,” ütleb endine talupidaja ja nüüdne pensionär André Nirelli. Põhimõtteliselt oli Meymaci ümbruskonnas massimõrv kõigile teada.
84-aastane Michel Micaladino mäletab, kuidas ta väikese poisina lehmi karjatas ja avastas massimõrva toimumispaiga: “Me nägime koljusid.” Pikka vaikimist kinnitab ka Meymaci vallavanem Philippe Brugère: “Keegi ei tahtnud, et minevik uuesti üles kerkiks ja vastupanu maine määrduks.”
1960. aastate lõpul hakkasid kuuldused massimõrvast esimest korda jõudma laiema avalikkuse ette. Juba siis alustas Saksa sõjahaudade kaitse organisatsioon piirkonnas sakslaste säilmete otsinguid. Leiti 11 sõduri säilmed ja maeti Saksamaa sõjaväekalmistule Lääne-Prantsusmaal. Pole teada, kes selle otsingu tollal algatas. 1969. aastast säilinud dokumentide kohaselt palus tollane Meymaci vallavanem otsinguid mitte jätkata. Linnaarhiivis ei leidu selle kohta dokumente, jooniseid, maastikukaarte ega fotosid, ütles praegune vallavanem Brugère.
“Seni pole Prantsuse vastupanuliikumise kuritegusid süstemaatiliselt uuritud ja see on endiselt tundlik teema,” kommenteerib Saksa sõjaajaloolane Peter Lieb, kes on uurinud Teise maailmasõja aegset partisanisõda Prantsusmaal. Ta on tuvastanud veel vähemalt kümme juhtumit, kus La Résistance‘i võitlejad mõrvasid sadu sõjavange.
2019. aastal otsustas Edmond Réveil viimaks minevikust rääkida. Alguses väikeses, usalduslikus ja vaikses ringis. Avalikkuse ette astumine oli kavandatud aastaks 2020, kuid siis tulid vahele koroonapiirangud. Alles selle aasta mais andis Réveil intervjuu kohalikule ajalehele La Montagne. “See oli sõjakuritegu,” ütles 98-aastane veteran, “meil polnud õigust vange tappa.”
Linnapea Brugère’i sõnul läheb mõrvatud sõjavangide lugu Meymaci elanikele korda: “Enamik kodanikke arvab, et on hea, kui tõde päevavalgele tuleb ja et vaikimise aeg on möödas. Inimesed peavad ju teadma, mis juhtus.” On ka neid, kes ütlevad, et Réveil oleks pidanud elu lõpuni vaikima. “Nad on vähemuses,” on Brugère kindel.
Suure meediahuvi tõttu hoiab perekond nüüd Edmond Réveili avalikkuse eest varjul. Tal on ainult üks soov: Encauti metsa tuleks püstitada mälestuskivi süütult hukkunud saksa sõduritele. See oleks Prantsusmaal esimene selline mälestusmärk.
