Loe kõiki osi siit.
Kornilovi vabatahtlikud pealuud
Lavr Kornilovi (oli 1911.–1912. aastal 8. Eesti jalaväepolgu ülem) vabatahtlikud Lõuna-Venemaa rindel, kes kandsid käisel pealuud, mille all diagonaalselt risti mõõgad, aga lipul ka pealuud säärekontidega, ilmusid pärast Ajutise Valitsuse kukkumist ajalooareenile Anton Denikini juhatatavate valgekaartlaste vabatahtliku armee osana Lõuna-Venemaal.
Juba toona kasutasid pealuusümbolit ka anarhistide relvarühmitused nii Piiteris kui mujal. Sealsamas Ukraina aladelgi, kus Denikin Nestor Mahno anarhistliku vabariigiga võitlema pidi. Mahno mustal lipul oli pealuu all erinevaid diviise: küll „Surm buržuidele“, küll „Surm kõigile, kes keelavad vabadust töötavale rahvale“ jne.
Väidetavalt on säilinud foto 1917. aastal Petrogradis võimu haaranud tšekistide demonstratsioonist pealuuga loosungi all: „Surm buržuidele ja nende sabarakkudele! Elagu punane terror!“
Kornilovi päritolu kohta on erinevaid versioone: kalmõkk, kasahh, kirgiis, poolakas jne. Ta oli keiserlik luureohvitser Turkestani sõjaväeringkonnas, kes tegi ekspeditsioone Ida-Turkestani, Afganistani ja Pärsiasse. Üritas imbuda Briti Indiasse tänapäeva Pakistani aladele, aga jäi seal silma. Oli 1907. aasta paiku Hiinas sõjaväeatašeeks ja kohtus tulevase presidendi Chiang Kai-shekiga. See kõik oli enne Eestis polguülemaks saamist. Ligikaudu samas kandis „hulkusid“ ekspeditsioonidel ehk luure eesmärgil ringi ka Johan Laidoner ja Soome tulevane president Carl Gustaf Mannerheim.
Ilmasõja teed alustas ta Galiitsias ja Karpaatides, aga jäi 1915. aasta aprillis austerlaste käte vangi. Tal õnnestus järgmisel aastal põgeneda ja asus taas teenistusse (üllatav, kui lihtne oli tollal põgeneda sõjavangist nii Venemaal, austerlaste käst kui ka mujalt) ning Veebruarirevolutsiooni järel sai tast Petrogradi sõjaväeringkonna ülem, kelle ülesanne oli ka tsaaripere vahi all hoidmine. Vastuolude tõttu Ajutise Valitsusega lasi ta end saata 8. armee ülemana rindele, kus ta Kerenski läbimurde ajal saavutas venelaste ainsa võidu 1917. aasta jooksul. Vangi jäi kümneid tuhandeid austerlasi. Tõsi, viis päeva hiljem algas taganemine. Kornilovist sai Brussilovi asemel vägede ülemjuhataja.
Kuulsaks sai ta Konilovi mässuga 1917. aasta septembris, kui kogu riiki valitses kaos, Piiteris aga kaksikvõim. Kuigi Ajutine Valitsus oli suure hulga punaseid mässukatse eest suvel pokri pannud (Lenin põgenes Soome), tegutses Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu edasi ja need, kes ei tahtnud alluda seaduslikule valitsusele, võisid valida streigi või mõne muu vastuhaku vormi. Kornilov kavatses lahendada olukorra, saates ülemjuhatajana väed pealinna bolševike vastu. Mida ta täpselt Ajutise Valitsusega teha kavatses, pole teada, aga varem oli ta nõudnud Kerenskilt diktatuuri kehtestamist kuni Asutava Kogu valimisteni ja üleüldse korra taastamiseni. Kornilovi toetajatel oli terve tegevusprogramm taastamaks toitlustus, (sõjaväe)kord, majandus (nii palju kui võimalik), kuni raudtee toimimiseni välja. Teda toetas ka brittide sõjaväeatašee.
Siinkohal on paslik tunnistada, kuidas ajalugu end korrata laseb: just hiljuti, 2023. aasta suvel marssis Jevgeni Prigožini eraarmee Wagner Moskva peale ja etskae, pidi samuti teekonna katkestama nagu Kornilov 106 aastat varem marsi Piiterile. Kes välisuudiseid jälginud, võiks teada, et ka Wagneri võitlejad edvistavad oma kolbaembleemiga.
Kolbasümbolit kannab vastaspoolel ka Ukraina 72. üksik Mustade Zaporoožlaste nimeline mehhaniseeritud brigaad, kes võitles Kiievi kaitsel 2022. aastal ja 2023. aasta jaanuarist tegutseb Donetski oblasti lääneosas. Varem, 2014. aastal sõja puhkemisel võitles rasketes lahingutes Vene–Ukraina piiril, seejärel Mariupoli ja Donetski lennuväljade kaitsel, kus pidas vastu enam kui 70 päeva. Tegutseb ka terrorismivastases võitluses. Kuni 1992. aastani kuulus sama üksus diviisina muidugi Nõukogude Liidu relvajõudude alla.
Oma nime Mustad Zaporoožlased sai väeosa 2017. aastal ja paar aastat hiljem sümboolika, milleks on hall pealuu mustal taustal, kirjaga „Ukraina või surm“, kõrval riigivapp.
Nime andis 1918.–1921. aastal Ukraina Hetmanaadis ja hiljem rahvavabariigis tegutsenud samanimeline ratsaväe sadakond (sotnja), mis kandis uut, toona eksperimentaalset musta vormi, sarnast pealuuembleemi ning võitles alguses bolševike formeeringutega, hiljem puna- ja valgekaartlaste vastu Ida- ja Kirde-Ukrainas. Tegemist oli loomulikult Ukraina rahvusliku üksusega. Pidi 1918. aasta detsembrist 1919. aasta aprillini lahingutes Ukraina Punaarmeega taganema üle Dnestri jõe ja Rumeenia piiri. Suveks aga oli 1. ratsaväepolguks ümber formeerunud üksus tagasi lahingutes ja võttis 31. augustil punaste käest Kiievi.
Sama aasta sügisel sattusid zaporoožlased Ljubari–Šepetivka–Miropoli piirkonnas „Surmakolmnurka“, kus neid piirasid lisaks Denikini ja punaste väele ka Poola vaenulikud jõud. Sealt tegi üksus reidi valgete ja punaste tagalasse. Ühines 1920. aasta mais Petljura alluvusse läinud ülejäänud Ukraina Rahvavabariigi armeega. Samal aastal võttis osa Galiitsias Poola–Nõukogude sõjast, nüüd juba poolakate ridades. Vastavalt rahuleppele 1920. aasta novembris kuulus polk koos teiste Ukraina üksustega Poolas interneerimisele. Vahemärkusena: Poola vägedes oli samas sõjas oma vabatahtlik surmaüksus, Poznani Vabatahtlik Surmapataljon.
Zaporoožlaste tunnuseks oli üleni must univorm, võitlejate kiilakatel pealagedel kasakatutt ja kokardil pealuu kontidega. Selle vormi sai üksus selga 1918. aasta detsembris või 1919. aasta jaanuaris võitluses Mahno anarhistlike musta värvi eelistanud pealuuvõitlejatega. Nagu anarhistid, nii ka Denikin ei tunnistanud Ukraina Rahvavabariiki.
Kerenski kohkus nõudmisest ära, taandas rindel viibinud Kornilovi ülemjuhataja kohalt (polnud ta pealinna jõudnudki pärast Kerenski rünnaku luhtumist juuli lõpus), Piiteri poole sõitvate vägede vastu aga kutsus üles kõiki endale lojaalsed jõude. Seejuures lasi ta vanglast välja punased, kuna neile ustavaid relvis üksusi oli palju. Nii pääses vabadusse ka Lev Trotski, kellest sai Kerenski kõrval Kornilovi afääri peamine lämmataja. Ühendjõud võitsid koos raudteelaste ametiühinguga, mis lasid töölistel blokeerida vägede sissesõidu pealinna.
Kornilov sattus trellide taha, punased võtsid juba novembris pealinnas võimu, Kerenski põgenes välismaale, aga mõni nädal hiljem põgenes ka Kornilov vangimajast toetajatest valvurite abil. Ta siirdus Donimaale vabatahtlike valgekaartlaste armee ohvitseriks. Seal sai taas 8. armee koosseisus tema löögirügemendist, mis 1917. aasta lõpust hakkas kandma Kornilovi nime, legend, millest kasvas kiiresti välja mõiste „surmaüksus/rügement“. Nendega ühinesid Kubani kasakate Kornilovi ratsarügement ja teised autonoomsed üksused. Nende tähiseks sai sama „Aadama kolp“ lippudel, käistel jm. Millegipärast on jäänud ajalukku tõik, et kornilovlased olla tapnud Donimaal ainuüksi kusagil Ležanka külas 500 poliitilist vaenlast; kes need täpsemalt olid, kas ja mis oludes surma läksid, vajaks täpsemat uurimist, ent kuna tollal käis üldse vastastikune mastaapne tapmine, ei ole siingi ajaloolist prioriteeti.
Kui punased 1918. aasta 24. veebruaril (milline sümboolne kuupäev läbi Ukraina ja meiegi ajaloo!) vallutasid Rostovi ja Doni kasakate pealinna Novotšerkasski, suutis Kornilov sooritada ajaloos ühe paljudest „jääretkedest“ läbi külmunud stepi ning ründas toonase Kubani Nõukogude Vabariigi (punastegi võim oli hajus ja vabariike tekkis kaootiliselt) pealinna Jekaterinodari (praegu Krasnodar). Selle katsel tabas tema peakorterit 13. aprilli varahommikul mürsk, mis tappis Kornilovi. Mis puutub pealuulippu, siis seda kandis 8. armee 1. löögirühm 1917. aastal juba enne kui Kornilovi nime.
Surmapataljonide lühike elu
Neil vabatahtlike löögiüksustel oli palju nimesid: löögipataljon, rünnakpataljon, surmamalev (družiina) või surmaüksus jne. Vaheldusid ka mõisted eskadron, korpus, rügement jne.
Surmapataljonide sümboliks oli niisiis nimele vääriliselt pealuu ning sündisid need 1917. aasta kevadel, et laguneval rindel võitlust jätkata; täita eriülesandeid, mida demoraliseerunud väeosad ette enam ei võtnuks, aga ka selleks, et olla tõkestus- ja repressiivüksusteks desertööride ning mässude vastu. Tegelikult olid löögiüksused taktikalisteks „grenaderi“-operatsioonideks keiserlikus Vene armees olemas juba 1915. aasta lõpust või 1916. aastast (Saksamaal Sturmbataillon 1915. aasta märtsist), ent Veebruarirevolutsiooniga sai mõiste teise tähenduse – „surmani ustavad“. Samal ajal lõid sarnased üksused ka Austria-Ungari armee ning Itaalia kuningriik.
