Suuremahuline rahvusvaheliste teadlaste uurimus tõestab, et Eesti ja Läti aladel toimus põllumajandusele üleminek oluliselt sujuvamalt kui Lõuna-Euroopas, võttes aega aastatuhandeid. Muistsete Eesti ja Läti asukate säilmete analüüsid ja muud arheoloogilised andmed näitavad, et kütid-korilased elasid sajandeid kõrvuti karjakasvatajatega, säilitades oma traditsioonilisi eluviise isegi pärast põllumajanduse saabumist. Värske uurimistöö seab kahtluse alla senised mudelid 3000–6000 aasta eest aset leidnud “neoliitilisest revolutsioonist”.
Suuremahulises uurimuses osales 23 teadlast erinevatest riikidest, teiste hulgas Eesti ajaloolased Ester Oras, Mari Tõrv, Kristiina Johanson, Eve Rannamäe, Anneli Poska, Lembi Lõugas ja Aivar Kriiska. Kasutati paljusid uurimismeetodeid: zooloogilisi, arheobotaanilisi, süsinikuisotoopide ja potikildude analüüse. Analüüsid näitavad, et põllumajanduse juurutamine Kirde-Baltikumis, sealhulgas Eestis, toimus märksa aeglasemalt võrreldes lõuna pool paiknevate aladega, nagu Poola. Uurimus ilmus oktoobris ajakirjas Royal Society Open Science.
Lõuna-Euroopas toimusid põllumajandusele üleminekuga seotud ühiskonnamuutused kiiresti ja seda protsessi on hakatud kutsuma “neoliitiliseks revolutsiooniks”. Uuring kinnitab aga, et Eesti ja Läti puhul toimus see protsess väga palju sujuvamalt. Kuigi eeldati, et põllumajanduse sissetoomine tõi kaasa traditsiooniliste küttimis- ja korilusviiside kiire hääbumise, näitavad analüüsid, et kiviaja Eestis elasid esimesed põlluharijad ja kütid-korilased umbes pool aastatuhandet rahulikult kõrvuti. Nende maailmad sulandusid aeglaselt, andes aimu varajase põllumajanduse keerukusest ja muistsete traditsioonide järjepidevusest. Sellega seab uuring kahtluse alla senised mudelid muistsete elatusviiside kohta, näidates, et kohalikud kogukonnad suutsid säilitada oma eluviise põlvest põlve, samal ajal muutuva keskkonnaga aeglaselt kohanedes.
Teadlased uurisid kivi- ja pronksiaja leide mitmest Eesti ja Läti asulakohast ning matusepaigast. Oluliste leidude seas olid varaste koduloomade luud, mis on välja kaevatud nöörkeraamika kultuurilt pärinevast Sope maa-aluselt kalmistult Lüganuse kihelkonnas. Sope leidude analüüsid näitasid, et nöörkeraamika inimesed sõid peamiselt maismaasaadusi sarnaselt teiste nöörkeraamikutega Leedus ja Kesk-Euroopas. Kütid-korilased elasid põhiliselt jõgede, järvede ja mere ääres, jätkates jahindus- ja koriluspõhiseid eluviise, samas kui nöörkeraamika rühmad olid karjakasvatajad ja põllumajanduse levitajad. Mõlemad rühmad eksisteerisid kõrvuti pikka aega, ilma et nad võtnuks üle teineteise majandusviise või tavasid.
Kütid-korilased esindasid peamiselt kammkeraamika kultuure, kuid veel hiljemgi on küttide-korilaste eluviisidest märke Lubāna (2600–1500 eKr) keraamika puhul Lätis, mida valmistati veel pronksiajalgi. Nöörkeraamika arheoloogiline kultuur erineb nii varasematest kui ka teistest samaaegsetest: maetuil on tavaliselt iseloomulik kummardunud kehahoiak ja nendega seotud matuseannid, nagu nöörkeraamika, erinevad kivikirved ja labidad, räninoad, nii koduloomade kui ka metsloomade luud ja nendest valmistatud tööriistad.
Uuringu tulemused näitavad, et põllumajandust tutvustasid Eestis ja ümbruskonnas eelkõige nöörkeraamika kultuurist pärit inimesed, kelle geenidest suur osa pärineb Musta mere äärsetest steppidest. 3. aastatuhandest eKr ei ole Eestis ega Lätis märke sellest, et kütid-korilased oleksid uustulnukate kombeid hakanud kohe üle võtma. Selle asemel täheldame kompleksset paralleelmaailmade süsteemi, kus kohalikud kütid-korilased jätkasid oma eluviisi, samas kui sisserännanud põllumajandust harrastavad rühmad praktiseerisid segatoidumajandust.
Inimluude isotoopanalüüs näitab, et samas piirkonnas elanud kultuuride toidulaud võis tunduvalt erineda. Kui kütid-korilased toitusid endistviisi kalast, limustest, metsloomadest ja taimedest, siis nende naabrid karjakasvatajad, kes kuulusid nöörkeraamika kultuuri esindajate sekka, tarbisid peamiselt koduloomade valkusid (praegu ei ole võimalik kindlaks teha, kas see oli veis, kits või lammas). Lisaks toitumisele olid kahe rühma kombed erinevad ka muudel viisidel. Esimesi karjakasvatajaid iseloomustavad väga omapärased matusekombed: keha asetati hauda külili, meeste puhul paremale küljele, naiste puhul vasakule. Seega eksisteerisid kaks toitumisviisi ja kaks eluviisi kõrvuti pikka aega.
Teisel aastatuhandel eKr algas Eestis pronksiaeg. Sel ajal tekkisid Põhja-Eestis esimesed alalised külad pikaajaliseks kasutamiseks rajatud hoonetega ja põllumajandus saavutas viimaks inimeste elatusviisides kindla ülekaalu. Siiski hakkavad koduloomad Eesti ja Läti faunas domineerima alles umbes aastal 1000 eKr. Uuring näitab, et Eestis ja Lätis toimusid neoliitilise revolutsiooniga seotud uuendused tasapisi pika aja jooksul. Esiteks ilmus keraamika, seejärel karjakasvatus ning lõpuks taimekasvatus ja püsivad hooned. See protsess võttis aega 2000–3000 aastat.
