Kultuurisõdadega samal ajal jätkub killustumine ka n-ö konservatiivide seas. Moraalne konservatism, mis püüab kehtestada enda kitsaid tõekspidamisi kogu ühiskonna üle, ei saa olla see, mis rahvast ühendab. Eestlasi saab ühendada vaid ühine rahvuslik huvi, usk enesesse ja oma riiki, kirjutab Andres Aule.

Osa Eesti ühiskonnast polariseerub kultuurisõdadesse.

Iga teivasjaama pärast peab kunagine konservatiivne leer, nüüd ennast otsiv protestileer enneolematut lahingut, iga pisivõit toob kaasa juubeldamise. Kui pool on valitud, muutuvad ajaloolised faktid teisejärguliseks ja sisulised argumendid asenduvad ideoloogilistega. Vastaspoolel ei saa kunagi õigus olla, kui nad just meiega ei nõustu, aga see oleks juba meie võit ja nende kaotus. Ei sammugi tagasi.

Kellegi arvamusvabaduse piiramine vallandab üleriigilise nördimuskampaania („Ennekuulmatu, kuhu me jõudnud oleme!”), samas aplodeeritakse, kui õnnestub piirata kellegi teise vabadust väljendada midagi, mis vastasleeri moraalinormidega ei sobi.

Vastasleer vastab samaga. Kumbki üritab lükata või tõmmata pendlit oma äärmusse.

Ent samal ajal jätkub killustumine. Ka n-ö konservatiivide seas on tekkinud eriteemalised fraktsioonid, mis koonduvad teatavate huvipakettide või ideoloogiliste majakate ümber: „Teda ma usaldan, tema jutt on alati tõde.” Või: „Tark, asjalik mees. Minu vend tundis kunagi tema naabrit.”

See ei ole jätkusuutlik. Nii ei tehta ajalugu. Ega ehitata rahvusriiki, mille üle eestlased saaksid olla uhked.

Moraalne konservatism, mis püüab kehtestada enda kitsaid tõekspidamisi kogu ühiskonna üle, ei saa olla see, mis rahvast ühendab. Nagu ka rahale või mõnele suurriigile või Brüsselile orienteeritud justkui-arukas röövliberalism. Eestlasi saab ühendada vaid ühisosa: ühine rahvuslik huvi, usk enesesse ja oma riiki.

Sellal, kui protestileer oma eneseotsingutes ja ohvrirollides kümbleb ning eestlaste igapäev möödub suuresti üksteisele vastandudes, korraldab keegi Eesti riiki ja teeb riigi tulevikku mõjutavaid otsuseid.