Keenias elava eestlasest ajakirjaniku ja analüütiku Emily Mirelle Vuti hinnangul toimib välisvõlg paljudes riikides poliitilise kontrolli mehhanismina, mis piirab rahvusriikide tegelikku otsustusvabadust ning seab ohtu nende sotsiaalse ja majandusliku julgeoleku. Vutt kirjutab sellest väljaandes Müürileht ilmunud artiklis „Välisvõlg kui poliitilise kontrolli vahend“.

Vuti sõnul seisavad paljud arenguriigid olukorras, kus nad peavad valima võlausaldajatele maksmise ning avalike teenuste rahastamise vahel. „Kui riik on sunnitud valima, kas maksta tagasi võlausaldajatele või rahastada haiglaid, koole ja sotsiaaltoetusi, ei ole tegemist enam pelgalt majanduspoliitikaga,“ kirjutab ta.

Analüütiku hinnangul väljendub välisvõla mõju tavakodanike jaoks eelkõige elukalliduse kasvus, maksutõusudes ja avalike teenuste tasuliseks muutumises. „Tavainimese jaoks ei ole välisvõlg keeruline majandusmõiste, vaid see tähendab kallimat toitu ja transporti, tasulist tervishoidu ning kärbitud haridusvõimalusi,“ märgib Vutt.

Tema sõnul kerkib kriiside ajal paratamatult küsimus, kelle huvides majanduspoliitikat kujundatakse, kui kulud langevad ebaproportsionaalselt just madalama sissetulekuga elanikkonnale.

IMF kui globalistliku majandusraamistiku instrument

Erilise tähelepanu all on Vuti käsitluses Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), mille laenuprogramme ta kirjeldab kui globaalse finantssüsteemi tööriista. IMF-i laenudega kaasnevad peaaegu alati ranged tingimused: eelarvekärped, riiklike hüvitiste vähendamine, maksureformid ja avaliku sektori rolli koomaletõmbamine.

„Neid tingimusi esitletakse sageli meetmetena, mis on vajalikud ja vältimatud majanduse stabiliseerimiseks ning majandusliku tasakaalu taastamiseks,“ kirjutab Vutt. Tema hinnangul ei ole globaalne finantssüsteem aga erapooletu. Välisvaluutas laenamine seob riigid intressimäärade, krediidireitingute ja investorite ootustega, mida laenuvõtjad ise mõjutada ei saa.

Sellises olukorras allutatakse majanduspoliitika tema sõnul eelkõige maksevõime säilitamisele ja rahvusvahelise kapitali usaldusele, sageli sotsiaalpoliitika arvelt. „Välisvõlg toimib seega institutsionaliseeritud võimusuhtena, kus ühed poliitilised valikud muutuvad realistlikuks, teised aga poliitiliselt liiga „riskantseteks”. Seeläbi kujundab välisvõlg nii eelarveotsuseid kui ka seda, milliseid arenguteid riigis üldse võimalikuks peetakse,“ leiab ta.

Areng pidurdub, ebavõrdsus süveneb

Artiklis toob Vutt esile mitmeid Aafrika riikide näiteid. Sierra Leones on IMFi surve piirata avaliku sektori palgakulusid viinud olukorrani, kus riik ei suuda palgata piisavalt õpetajaid ja meditsiinitöötajaid. Keenias on kiirelt kasvanud võlakoormus toonud kaasa maksutõusud ja toetuste vähendamise, mis tabavad eelkõige vaesemaid leibkondi ning on põhjustanud ulatuslikke proteste.

Ka Sambia ja Ghana näited näitavad tema sõnul, et võlateenindus neelab suure osa riigieelarvest, muutes investeeringud haridusse ja tervishoidu sisuliselt teostamatuks.

Vuti hinnangul ei ole vaesuse ja ebavõrdsuse kasv juhuslik kõrvalnähtus, vaid teadlike poliitiliste valikute tulemus. „Välisvõlg ei ole seega ainuüksi majanduslik kohustus, vaid ka poliitiliselt kujundatud süsteem, mis määratleb, kelle huvides majanduspoliitikat kujundatakse ja millised vajadused jäävad tagaplaanile. Kui areng käib eeskätt käsikäes võlausaldajate ootustega, isegi kui see toimub sotsiaalse heaolu, inimõiguste ja pikaajalise vastupanuvõime arvelt, on põhjust küsida, kas tegemist on arengu või kontrolliga,” rõhutab Vutt.

Seega peaksid rahvusriigid käsitlema välislaenude võtmist mitte ainult majandusotsuse, vaid ka julgeolekuküsimusena ning otsima alternatiive, mis ei seoks riikide tulevikku globalistlike ja neokolonialistlike võlasuhetega.