Ameerika rahvuslaste konverentsil kritiseeriti vabariiklasi ja seati sihiks poliitiline ümberkujundamine

23. American Renaissance’i konverents osutus väga edukaks – mõned juba aastaid konverentsidel käinud osalejad nimetasid seda kõigi aegade parimaks, vahendab AmReni veebileht. Väljamüüdud saali tagatipuks tegi antifa läbi aegade oma kõige mannetuma etteaste: kolm veidrikku kaasaskantava kõlariga. Kui vastaspoolel pole isegi häält, et laulda, ning nad peavad leppima kommunistide hümni „Internatsionaal“ salvestise mängimisega, siis on selge, et meie vastastel pole absoluutselt midagi öelda.

American Renaissance’i toimetaja Jared Taylor oli esimene kõneleja. Ta rääkis sellest, milline näeks välja võit, mööndes, et see võib saabuda eri ulatuses. Kõige tagasihoidlikum võit oleks tema sõnul ühiskond, kus iga valge lapsevanem võiks saata oma valged lapsed riigikooli kindla teadmisega, et neile ei õpetata kunagi, nagu oleks tema rahvas kõnts. See oleks ju ometi vähim, mida võiks nõuda! Täielik võit tähendaks elamist riigis, mis on valge, tunneb oma valge olemise üle uhkust ning on otsustanud jääda valgeks igaveseks.

See näib radikaalse nägemusena, kuid just seda oleks pidanud enesestmõistetavaks peaaegu iga USA sünniajastu ameeriklane, kui tal üldse oleks olnud põhjust selle küsimuse üle mõelda. Taylor tsiteeris mitmeid ajaloolisi Ameerika tegelasi, kelle sõnavõttudes väljendus sageli avalik valge rahvuslus, mis kõlab karmilt isegi meie kõrvadele.

Jared Taylor

Kui tahame väita, et oleme sellised, milliseks soovime seda riiki kujundada, peame ise saama parimateks võimalikeks valgeteks meesteks ja naisteks. Samuti peame rajama kogukondi, kus saame kasvatada uhkeid valgeid lapsi, sõltumata sellest, kes on president või istub ülemkohtus. Võimu saavutamiseks on ainult kaks teed: poliitika ja kõik ülejäänu. Kõik muu – ühiskonna kokkuvarisemine, sõjaväeline riigipööre, valgel hobusel ratsutav mees – on puhas fantaasia. Meeldib see meile või mitte, meil on ainult poliitika ning nagu Bismarck märkis, on poliitika võimalikkuse kunst.

Mis on võimalik? Taylor visandas ideaalse riikliku poliitilise stsenaariumi, mille korral võiksime teoreetiliselt naasta Ameerikasse, kus valgete osakaal oleks 75 protsenti, võrreldes praeguse 56 protsendiga. Kui aga demokraadid võidavad 2028. aastal ja jäävad võimule kaheks ametiajaks, pole meil enam mingit lootust näha kunagi föderaalvalitsust, mis poleks meie veendunud vaenlane. Isegi sellisel juhul ei tohiks me siiski loobuda kohalikust poliitikast. Piisava sihikindluse ja raske töö korral võime kunagi taas loota, et saame hääletada lahkulöömise resolutsioonide poolt – kuid seda ei juhtu kunagi, kui me ise ei ole kohal, et anda need saatuslikud hääled.

Taylor lõpetas siira tänuga konverentsil osalejatele, kes tema sõnul on „liitunud võitlusega, mis on ajaloo suurim ja tähtsaim heitlus“.

Veebilehel Counter-Currents mahukalt artikleid kirjutanud dr Collin Cleary tutvustas meile „vasakpoolsete metafüüsikat“ – seda põhimõttelist viisi, kuidas meie vastased maailma näevad. Nende peamine eksimus seisneb uskumuses, et meie subjektiivne seisund määrab selle, mis on tegelik, ning kõik tõeväited on kultuuriliselt tingitud. Just selle arusaama põhjal eitavad nad inimloomust ning rasside ja sugude vahelisi erinevusi.

Varem uskusid inimesed, et Jumal lõi maailma tegelike ideede ning konkreetsete ja püsivate kategooriate järgi. Pärast Jumala surnuks kuulutamist arvavad nad, et võivad kujutleda maailma ükskõik kuidas soovivad ja kujundada selle ümber oma tahtmise järgi. Ainus püsiv suurus on inimese tahe: see võib muuta looduse meie valikute peegelduseks. Sellest saab liberalismi olemus, mis seab end vastanduma kõigele – sealhulgas perekonnale, traditsioonidele, rahvusele ja rassile –, mis piirab inimese autonoomiat. Jumalata muutub inimene iseenda loojaks ning seega nende arvates pooljumalikuks olendiks.

Dr Collin Cleary

Kui inimene on kõige allikas, siis loob ta kategooriaid ja annab neile nimed. Seda nimetatakse nominalismiks. Tegelikus maailmas me aga ei loo kategooriaid, vaid vaatleme neid. Koertel on iseseisev loomus ja identiteet, sõltumata sellest, mida meie arvame. Samamoodi ei loonud me kolmnurga kuju, kui märkame, et laevapurjel ja pitsalõigul on üks ja sama kuju – kolmnurk. Me lihtsalt avastame selle. Teesklus, nagu poleks väljaspool meie antud väärtusi või tähendusi midagi tegelikku, tähendab elamist fantaasiamaailmas. Just selline ongi vasakpoolsete maailm.

Loomulikult on vasakpoolsed ilmselgelt ebajärjekindlad. Samal ajal kui nad kuulutavad kõigi väärtuste ja kultuuride suhtelisust, on Lääs nende silmis alati halb. Ja loomulikult teavad ka kõige paadunumad vasakpoolsed oma isiklikus elus väga hästi, et eksisteerib väline tegelikkus, mida nad muuta ei saa, ükskõik kui palju nad ka ei väidaks, et kõik on subjektiivne. Cleary märkis, et küsimus, miks keegi peaks tahtma elada sellises vastuolude ja fantaasia maailmas, kuulub psühholoogia, mitte metafüüsika valdkonda. Meie ülesanne on taastada tegelikkusel põhinev metafüüsika ja poliitika.

Patriot Fronti asutaja ja juht Thomas Rousseau rääkis rahvusliku organiseerumise põhimõtetest. Ta ütles, et oma organisatsioonis juhte otsides peab ta intelligentsusest või kogemustest olulisemaks iseloomu ja tahet. George Washington oli iseloomu ja tahte täiuslik kombinatsioon. Muutus on meie eesmärk, võim on selle saavutamise vahend, ideed aga üksnes sihtpunkt. Väike hulk sihikindlaid, iseloomu ja tahtejõuga mehi võib ühiskonda põhjalikult muuta.

Meie eesmärk ei ole lihtsalt positsioonide hoidmine, vaid võitlus põhjalike muutuste nimel: „Minu riik väärib suuremat heaolu, kui vasakpoolsed suudavad pakkuda, ja paremat hierarhiat, kui parempoolsed suudavad pakkuda.“ Ometi on olemas eesmärke, mis on palju olulisemad kui suurem sisemajanduse kogutoodang. Me ei tohi oma tegevusele piire seada. See on kõikehõlmav tsivilisatsiooniline võitlus ning meie esimene samm on luua rahvus rahvuse sees. Selleks on hädavajalikud inimeste füüsilised kokkusaamised ja päriselus toimuv aktivism: „Kui kõik, kes mõtlevad nagu rahvuslased, ka tegutseksid nagu rahvuslased, oleks meie riik juba tagasi võidetud.“ Organiseerumine loob kogukonna ja toetajaskonna, mis ulatub ideoloogilisest arusaamisest kaugemale. Peaksime kulutama vähem aega arutlemisele selle üle, mida valitsus peaks tegema, ja hakkama osa sellest ise ära tegema. Peame olema kindlameelsed ja usaldusväärsed mehed – mehed, kes peavad oma lubadusi. „Võidab see pool, kelle aktivistid tegutsevad kõige tõhusamalt. […] Arglik rahu tähendab alistumist.“

Thomas Rousseau

Mõningaid probleeme ei saa lahendada ilma riigivõimuta, ent paljusid siiski saab. Kui korraldame oma elu sõjamajanduse põhimõtete järgi, võime muuta iseennast ja mõjutada ka teisi. Peame loobuma hedonismimaailmast, mille meie vaenlased on meile üles ehitanud, ning elama tervislikku ja pühendunud elu. Vaadakem, kui väga meie vaenlased tegelikult tahavad seda, mida nad väidavad end tahtvat. „Olen valinud truuduse oma rassile ja rahvale,“ lõpetas Rousseau. „Nüüd on teie kord valida.“

Raamatu „American History Z: Gen Z’s Journey to the Far Right“ („Ameerika ajalugu Z: Z-põlvkonna teekond paremradikaalsusse“) autor Joey Oliver rääkis käänulisest teekonnast, mille paljud tema põlvkonna esindajad on läbinud, et jõuda arusaamiseni rassist ja rahvusest. Juba lapsepõlvest saadik oli ta uskunud, et tõe rääkimine on alati õige. Tal kulus veerand sajandit, et avastada, et teatud tõdesid ei tohi välja öelda. Tõe eiramine tähendab aga, et probleemid ainult süvenevad. „Oma asjadesse sekkumata jätmine pole nüüd enam üksnes argpükslik, vaid võimatu.“ Paljud meist eelistaksid elada ühiskonnas, kus poliitika oleks kõrvaline küsimus, kuid meil pole sellist luksust.

Lugu, mille keskel ta üles kasvas, oli „Ameerika kui võrdsete õiguste projekt“, kuid ajalugu esitati hoiatava näitena. Ajaloo „suured“ mehed ei suutnud järgida tõelist moraali ning seetõttu peame nüüd austama uusi kangelasi: Martin Luther Kingi ja Rosa Parksi. „Meie, noored valged inimesed, soovisime siiralt, et kõigil oleks võrdne võimalus läbi lüüa, ning seepärast astusime palve korral meelsasti kõrvale. Kuid ükski meie ohverdustest ei näinud kunagi nende edu kaasa toovat. Meilt nõuti alati uusi ohverdusi.“ Kas kogu see jutt võrdsusest oli vaid viigileht, millega varjati pahameelt ja isegi viha valgete vastu?

Joey Oliver

Erapooletuse fassaad varises kokku Covid-19 pandeemia ajal, mil meie valitsejad sulgesid meid kodudesse, kuid tegid erandi mustanahalistele, kes märatsesid „rassismi“ vastu. Ametis olev president, kes oli andnud mõista, et valge olemises ei pruugi siiski midagi häbiväärset olla, tühistati pärast varastatud valimisi kõigil sotsiaalmeediaplatvormidel. Järsku „ei olnud võitlusest kõrvalejäämine enam võimalik“.

Trumpi teiseks ametiajaks olime valmis tõelisteks muutusteks, kuid „Ameerika esikohale“ seadmise lubadus reedeti Iisraeli huvides alustatud sõjaga.

„Meie oleme ammu kadunud tõeline parempoolsus: revolutsionäärid, kes võitlevad selle tsivilisatsioonilise röövsüsteemi asendamise eest.“ Meist peavad saama kangelased, kes meilt on ära võetud. „Ainult meie suudame tõsta rentslist krooni ja päästa leegi, mis on põlenud juba Ateena päevist saadik. […] Kui Jumal selle maailma lõi, peab selle päästmine olema meie saatus.“

Paul Waggener on 2006. aastal asutatud Vinlandi Huntide (Wolves of Vinland) organisatsiooni kaasasutaja. Ta nimetab seda rühmitust päriselus toimivaks hõimuelu, tugevusekultuuri ja praktilise paganluse prototüübiks. Tähenduslik kogukond ei saa eksisteerida internetis; see tuleb üles ehitada füüsiliselt ja silmast silma ning tõeline kogukond nõuab pühendumist. Sõna community („kogukond“) tuleneb ladinakeelsest sõnast com, mis tähendab „koos“, aga ka sõnast munus, mis tähendab „kohustust“. Kogukond on rühm inimesi, kes elavad vastastikuste kohustuste ja teenimise põhimõttel. Kogukonna vastand on immuunsus: vabadus vastastikustest kohustustest. Immuunne inimene seisab üksi kogu maailma vastu, kuid ta pole üksnes külma kätte jäetud – teda on ka lihtne eirata ja kontrollida.

Meestest koosnevatel kogukondadel on juhid. Tacitus ütles germaanlaste kohta: „Pealikud võitlevad võidu nimel, mehed aga oma pealiku eest.“ Oma pealiku lahingus üleelamist peeti eluaegseks häbiks. Tänapäeval teenivad paljud „juhid“ elatist oma internetis jälgijate arvelt. Nad on meelelahutajad. Paljud neist suhtuvad meisse ükskõikselt ning pakuvad meile vaid lootust, et järgmine poliitik võiks olla eelmisest parem. Ka meie liikumine on täis loobujaid ja kõhklejaid. Krooniline kõhkleja ootab, et saabuks mingi maagiline hetk. „Poliitilised tähed pole veel õigesse seisu jõudnud,“ ütleb ta, „meil pole piisavalt võimu ega raha.“

Paul Waggener

Tähenduslik elu tähendab selle tõe omaksvõtmist, et võitlus on olemasolu kõrgeim seadus. Me ei pea laskma end lõpututest küsimustest kõrvale juhtida – te juba teate, kes te olete. Rasside püsimajäämisel pole mingit suurt saladust. See peitub üksnes väikestes truudusetegudes, mis kuhjuvad üksteise otsa. Meie vaenlased määratlevad end selle kaudu, mida nad vihkavad: näiteks „antirassistid“. Nad eksisteerivad üksnes meile vastandudes. Meid ei määratle see, mida me vihkame, vaid see, mille eest me seisame. Meie sõda käib ilu, tõe ja armastuse eest selle vastu, kes me oleme. Armastuse eest oma võitluskaaslaste, perekondade ja laste vastu. Armastuse eest oma esivanemate vastu. Meie oleme igaviku väljendus.

Waggener andis eriti noortele nõu: liituge oma ideaali teeniva rühmitusega ja pühendage sellele kõik. Treenige koos nendega, sööge koos nendega. Seadke end mingi eesmärgi teenistusse. Meile osaks saanud kingitused nõuavad, et teeksime vastu samaväärseid kingitusi.

Thaïs d’Escufon on prantslanna, kes liitus 18-aastaselt Identiteediliikumisega (Génération Identitaire). Ta teab oma esivanemaid paljude sajandite taha; nende seas oli ristisõdijaid ja musketäre. „Ma arvasin, et Prantsusmaa on igavene,“ ütleb ta, kuid ühel päeval tabas teda ränk kaotustunne, kui ta vaatas metroovagunis ringi ja mõistis, et on seal ainus valge tüdruk. Teda on võetud kriminaalvastutusele pelgalt tema väljaütlemiste pärast – viimati kuna ta märkis, et tänapäeva prantsuse naiste jaoks on suurimaks ohuks sisserännanud Aafrika ja Araabia päritolu mehed. Prantsuse vasakpoolsetel on ütlus: „Rassism ei ole arvamus, vaid kuritegu.“ Riigis, kus puudub Ameerika Ühendriikide esimese põhiseadusemuudatusega tagatud sõnavabaduse kaitse, on sellest saanud sõna otseses mõttes tõde. Hiljuti esitas üks prantsuse-maroko päritolu parlamendisaadik isegi eelnõu, millega muudetaks kuriteoks prantslaste ja sisserändajate eristamine verepäritolu alusel. Ent loomulikult kujutleks iga inimene maailmas prantslast kirjeldades valget inimest.

Rahvas kordab papagoina absurdseid väiteid. Me olevat sisserändajate rahvas, sest frangid „rändasid sisse“ Galliasse. Me räägime naiste suguelundite moonutamise probleemist, nagu oleks see „prantsuse“ probleem, tunnistamata kunagi, et tegemist on üksnes teatud rahvastega seotud tavaga. Varem ehitasime kirikuid, nüüd ehitame barrikaade, et takistada moslemite veoautorünnakuid.

Thaïs d’Escufon

Loomulikult on meil aga ka tarku ja julgeid mehi, näiteks Jean Raspail, Renaud Camus ja Guillaume Faye. Nad on väljendunud veenvalt oma hoiatustes sisserände eest, mis kujutab Prantsusmaale suuremat ohtu kui ükski sõda, mida see riik eales pidanud on.

Kõikjal, kuhu valged inimesed elama asuvad, loovad nad paradiisilaadseid oaase, kuhu tahavad kolida kõik teised. Vasakpoolsed ütlevad meile, et peame sisserändajaid tervitama – et see on lihtsalt juhus, et meie sünnime jõukana, samal ajal kui aafriklased sünnivad vaesuses. Ei. See pole juhus, et meie vanemad meid ilmale tõid, nii nagu pole juhus, et nemad ehitasid Prantsusmaa.

Akseleratsionism tähendab tulega mängimist. Olukorra halvenemine ei too vältimatult kaasa rahvuslikku taassündi. Selle asemel võib see viia Lõuna-Aafrika või Zimbabwe olukorrani. Mitte iga poliitiline ümberkujundamine ei pea olema dramaatiline.

Aktivism võib olla frustreeriv, kuid meie ideed levivad selgelt. Me ei peaks muretsema vähemuses olemise pärast. Saabub päev, mil kõik väidavad, et on meiega alati nõustunud – just nagu 1945. aastal, kui kõik kinnitasid, et olid alati kuulunud vastupanuliikumisse.

Organisatsiooni Identity Politics esindaja Kevin DeAnna pidas konverentsi õhtusöögijärgse kõne. Aeg hakkab otsa saama, hoiatas ta. „Kui Trump tagasi valiti, ütlesin, et meile jääb vaid hukkamise edasilükkamine. Nüüd on ka see edasilükkamine läbi.“ Uskuge või mitte, kuid see oligi tõepoolest kuldaeg, ent Trumpi „Ameerika esikohale“ seadmise poliitika on läbi. Peaaegu oleks parem uskuda, et administratsioonile maksti altkäemaksu või see õõnestati seestpoolt, kuid tõde on see, et selle liikmed ilmselt usuvad ise seda, mida räägivad.

Vabariiklased võiksid asjad endiselt korda teha, kui neil oleks selleks tahet, kuid nende arvates oleks see ebamoraalne. Ronald Reagan pani massilise sisserände käima. Just vabariiklastest kubernerid rikkusid Texase. Greg Abbott ütles: „Niikaua kui mina olen kuberner, on indialastel Texases kodu.“ Demokraadid tõukasid ta ametist välja, kuid indialastel on Texases endiselt kodu. Vabariiklased usuvad omaenda propagandat – ja isegi oma vaenlaste propagandat – rohkem kui seda, mida nende toetajad neile räägivad. Kuidas see ütlus kõlaski? „Võitlemiseks liiga arg, põgenemiseks liiga paks.“

Kevin DeAnna

Peame selgelt eristama süsteemi ja rahvust. Inimesed, kes süsteemist kõige rohkem välja pigistavad, on need, kes vihkavad rahvust kõige rohkem. Mustanahalisi premeeritakse ebalojaalsuse eest ja selle eest, et nad kurdavad, nagu poleks miski nende endi süü. Süsteem ise on neutraalne ning me peame seda kasutama enda huvides, täpselt nagu teevad kõik teisedki rühmad. See on rahaimpeerium – võta endale oma osa.

Just töölisklassi kuuluvad valged, kes endiselt Ameerikat armastavad, on need, keda süsteem kõige halvemini kohtleb. Valged saavad elus hakkama, sest nad on targad ja töökad. Nad räägivad uhkusega oma perede nimel tehtud 60-tunnistest töönädalatest ega mõista, et on tegelikult ülimad maksuorjad. Kõik, mida nad teevad, on nende vihkajaid rikkaks muuta.

See on tõehetk ning oleme lõpuks jõudnud punkti, kus võime panustada omaenda rahvale. Miks? Sest parimad noored mehed on nüüd meie poolel. Kuid võit ei tule hiilgava rünnakuna lahinguväljal. See nõuab rohkesti igavat tööd ning sõltub inimestest selles ruumis.

Mõelge sellest kui null-aastast – kõige olulisemast hetkest meie rahva ajaloos. Mida te teete selle eesmärgi heaks? Me oleme poliitilised sõdurid revolutsioonilises võitluses. „Mingem välja ja rajagem endale kodumaa!“

Pühapäeval kuulsime kõigepealt kirjastuse Arktos peatoimetaja dr Jafe Arnoldi ettekannet „Kultuuriline taassünd rämpsuajastul“. Kirjastused on loomulikult mures lugemise järsu vähenemise pärast. Inimesed väidavad, et neil pole aega lugeda, kuid kirjaoskuse ja lugemise statistika taga peitub palju olulisem küsimus: mida me loeme ja miks?

Hoolimata üha süvenevast infantiilistumisest, puudutab Lääne traditsioon ameeriklasi isegi siis, kui see esineb „Odüsseia“ ärkleva ehk woke-versiooni kujul. Meemid pakuvad meelelahutust, kuid tõeline vaimutoit tuleb väljakutseid esitavatest tekstidest. Oleme alistunud illusioonile, et lugemine tähendab andmete omandamist. Tegelikult on see lõpmata palju enamat. See tähendab pühendumist traditsioonile, osadust meie rahva mõistustega. Ilma raamatuteta kaotame iseendas midagi olemuslikku. Ilma raamatuteta ahenevad meie mõistus ja hing ning tõelist kirjaoskust ei saa enam eksisteerida.

Dr Jafe Arnold

Arnold lõpetas Ezra Poundi tsitaadiga, mis algab sõnadega: „Kirjandus on uudis, mis jääb uudiseks.“ Kirjandus on tähendustest laetud keel, mis püsib asjakohasena kaua pärast oma algset ilmumisaega.

Portugali juhtiva patriootliku organisatsiooni kaasasutaja Afonso Carvalho alustas tõdemusega, et iga riik seisab silmitsi pisut erineva sisserändeprobleemiga. Prantsusmaal või Ameerika Ühendriikides on sisseränne kestnud aastakümneid, kuid Portugalis on see probleem vaid kümne aasta vanune. Ometi on praeguseks peaaegu veerand Portugali elanikest sisserändajad: peamiselt brasiillased, angolalased ja teised lusofonsetest ehk portugali keelt kõnelevatest riikidest pärit inimesed. Nad ihkavad läände pääseda, kuid tunnevad oma „kolonisaatorite“ vastu tugevat vimma. Kuna nad räägivad portugali keelt – või vähemalt mõnda selle teisendit –, peavad „konservatiivid“ neid rumalalt oma vendadeks.

Afonso Carvalho

Carvalho organisatsiooni Reconquista juht on karismaatiline Afonso Gonçalves, kes on nüüdseks kogu riigis koheselt äratuntav. „Oleme oma vaenlastele tänulikud,“ ütles Carvalho. „Nad on lasknud oma maskil langeda.“ Nad on näidanud end nii vihastena, et äratavad portugallasi. Igal kuul registreerib end Reconquistaga liitumiseks sadu inimesi ning kui liikumine oleks erakond, oleks see Portugali suuruselt viies. „Meie liikumise nimi on Reconquista põhjusega. Me mäletame oma maa tagasivallutamist mauride käest ning, Ameerika, teil tuleb korraldada omaenda rekonkista!“

Nagu iga AmRen’i konverentsi puhul, pani ka seekord kokkusaamisele punkti Sam Dickson. Oma ettekandes pealkirjaga „250 aastat: kes on ameeriklane?“ märkis Dickson, et võib end õigustatult nimetada Ameerika ajaloolise pärandi kandjaks, kuna tema esivanemad saabusid sinna juba ammu enne iseseisvumist Suurbritanniast. Ometi oli kõigil Ameerika asunikel üks omadus, mida võib pidada puuduseks: nad tulid vabatahtlikult, pöörates selja oma juurtele ja perekondadele. Me teame, et isiksuseomadused on pärilikud, ning tänapäevani on ameeriklased jäänud juurtetuks, ebalojaalseks ja individualistlikuks. Samal ajal peavad ameeriklased end uue rahvuse esindajateks, kellel on uued ideaalid, kuid „meie sügavaim juur on euroopalik“. Rabi Steven Wise ütles: „Me oleme olnud ameeriklased 150 aastat, kuid juudid 3000 aastat.“ Samamoodi oleme meie olnud ameeriklased 250 aastat, kuid eurooplased juba tuhandeid aastaid. Isegi Ameerikas pole meil sageli õnnestunud rahumeelselt koos elada, kuid on viimane aeg mõista, et hoolimata sellest, millise laevaga meie esivanemad siia saabusid, oleme nüüd kõik ühes ja samas paadis.

Sam Dickson

Ameerikat ei saa päästa valimistega. Kõik revolutsioonid saavad alguse valitsevate võimude võimust loobumisest ning sedamööda, kuidas meie valitsejad kaotavad oma legitiimsuse, peaksime igal võimalikul viisil nende langust kiirendama. Dickson lõpetas, pöördudes auditooriumis viibinud noorte meeste poole: „Mina olen järeltulija. Teist peavad saama esivanemad – selle uue valge vabariigi esivanemad, mille me ehitame selle pinnale, millest võinuks saada tõeline kodumaa.“