Avalikkuses on hakanud kõlama üha häälekam arutelu Eesti praeguse haldusjaotuse üle, kus põrkuvad okupatsiooniaegne pärand, 2017. aasta haldusreformi tulemused ning ajalooline identiteet. Viimase aja sündmused ja avalikud pöördumised näitavad, et soov vaadata üle kehtivad maakonnapiirid ja taastada ajaloolised kultuurilised sidemed on laiem ühiskondlik suundumus, mis seab küsimärgi alla senised haldusotsused.
Selle protsessi üheks praktiliseks väljenduseks on Lääneranna vallas käivitatud rahvaalgatus, kus kohalik elanik Kristjan Korsten kogub keskkonnas Rahvaalgatus.ee allkirju ametliku rahvaküsitluse korraldamiseks. Algatuse eesmärk on selgitada välja valla elanike eelistus maakondliku kuuluvuse osas, et taotleda valla üleviimist Pärnu maakonnast Lääne maakonda. Korsteni sõnul tehti valla kuuluvuse otsus 2017. aasta ühinemisläbirääkimistel vastu rahva tahtmist. Vajalikust ühest protsendist vallaelanike allkirjadest (43 allkirja) oli esimese kahe nädalaga koos juba 39, mis viitab kogukonna kõrgele huvile piiride korrigeerimise vastu.
Toetajad rõhutavad, et Lääneranna valla alad ning sealsed ajaloolised keskused Lihula ja Soontagana on ajalooliselt kuulunud pigem Läänemaale. Kohalikku sidet Läänemaa identiteediga kinnitas tänavu veebruaris ka sotsiaalmeedias tehtud mitteametlik küsitlus, kus ligi 70% enam kui 300 vastajast avaldas soovi kuuluda Lääne maakonda. Algatuse autorid viitavad seadusele ja märgivad, et põhimõtteliste küsimuste lahendamine referendumi teel on demokraatlikus riigis loomulik samm, eriti kuna elanikkonnalt pole seda varem ametlikult küsitud.
Lääneranna juhtum ei ole aga ainulaadne, vaid haakub laiemate ühiskondlike ideedega riigi haldusjaotuse põhimõttelisest reformimisest. Hiljuti kultuurilehes Sirp ilmunud arvamusloos juhtis Tartu Erakooli õpilane Hüüp Sepp tähelepanu, et mitmed tänapäevased haldusüksused – nagu Jõgevamaa, Raplamaa ja Põlvamaa – on sisuliselt okupatsiooniajal süsteemiga ühtlustamiseks joonistatud „tehismaakonnad“. Iseseisvuse taastamise järgselt jäid need piirid muude kriitiliste probleemide tõttu muutmata, mis on aga viinud ajaloolise kihelkondliku kultuuri ja identiteedi nõrgenemiseni.
Seega leiavad paljud, et maakondlik jaotus peaks põhinema eeskätt rahval, kultuuril ja maastikel. Praegune süsteem tükeldab ühtseid kultuuriruume, nagu Vana-Võromaa või Mulgimaa, mitme erineva maakonna vahel. Julge lahendusena on avalikkuses välja pakutud enamlaste konstrueeritud piiride kaotamine, ajalooliste kihelkondade pärandi väärtustamine ning isegi muistsete nimede, nagu Sakala ja Ugandi, taastamine. Kuigi pärast 2017. aasta haldusreformi – mis tekitas muuhulgas ebaloomulikult suure läbimõõduga omavalitsusi – on ühiskondlik valmisolek uuteks suurteks reformideks madal, viitavad nii noorema põlvkonna manifestid kui ka kohalikud allkirjakampaaniad, et sisemine surve ajalooliste ja geograafiliste piiride õiguspäraseks taastamiseks on Eestis tõusuteel.
