4. juunil möödub 100 aastat filoloogi, luuletaja ja tõlkija Ain Kaalepi (1926–2020) sünnist. Kaalepi elutööks kujunes euroopaliku ning rahvusmeelse vaimu alalhoidmine isegi kõige süngematel Nõukogude okupatsiooni aastatel. Tema sügav huvi kultuuripärandi vastu aitas hoida elusana sidet vaba maailmaga. Kaalep rikastas eesti keelt arvukate uudissõnadega, tõi meie luulesse uusi vorme ning vedas peatoimetajana eest taastatud ajakirja Akadeemia, mis mängis taasvabanenud Eestis võtmerolli demokraatliku mõtteviisi ja rahvusliku ajalookäsitluse taaselustamisel. Eesti Kongressi saadiku ja Põhiseaduse Assamblee liikmena aitas Kaalep otseselt kujundada 1992. aasta põhiseadust ja rõhutada Eesti riiklikku järjepidevust.

Lisaks silmapaistvale kultuuripanusele oli Ain Kaalep vankumatu eesti rahvusluse eestvõitleja nii lahinguväljal kui ka poliitikas. Juba noorukina osales ta Teises maailmasõjas nii omakaitsemehe, soomepoisi kui ka pitkapoisina, võideldes relvaga Nõukogude sissetungi vastu, misjärel elas üle ränga vangistuse, keeldudes piinamistest hoolimata oma aatekaaslasi reetmast. Laulva revolutsiooni päevil tõusis ta taas rahvusliku liikumise esirinda, kõneldes avalikult venestamise vastu ning rõhutades emakeelse ülikooli säilimise kriitilist tähtsust rahvuse püsimisel.

Siinkohal taasavaldame Ain Kaalepi kõne 1988. aasta kevadel Toompeal toimunud legendaarsel loomeliitude ühispleenumil. Selles kõnes avaldub Kaalepi oskus kasutada ridade vahelt esitatud kavalat irooniat, millega ta torkas Nõukogude võimu ja süsteemi väga teraval, ent läbikaalutletud viisil – aeg oli ju veel selline, kus päris kõike ei saanud otse ja avatult välja öelda. Ometi suutis ta esile tuua kõige tähtsama: rahvustunde sügava ja igavikulise olemuse. Tema sõnavõtus kajastub tugev poolehoid põlisrahvastele, eriti soome-ugri hõimudele. Tänapäeval kiputakse vahel maha vaikima fakti, et Kaalep pidas oluliseks rõhutada eestlaste euroopaliku tausta kõrval ka meie aasialikku pärandit, olles soome-ugri ja turgi rahvaste kultuuriga süvitsi tegelenud. Eelkõige rõhutas ta aga haritlaste alatist ülesannet võidelda rumaluse, laiskuse ning ükskõiksusega.

Ma pean kõigepealt kahetsusega teatama, et tänane Sirbi ja Vasara informatsioon selle kohta, et Tartu Riiklikus Ülikoolis on avatud klassikalise filoloogia kateeder minuga eesotsas, on kahjuks aprillinali.

Aprillinali ei ole siiski sealsamas leheküljel leiduv teade, et Tartus asutatud Goethe selts jällegi minuga eesotsas. See on tõepoolest õige. Ja mul oleks väga hea meel, kui sealsamas Sirbis oleks ka teade, et on otsustatud lõplikult, et Tartus hakkab ilmuma ajakiri Akadeemia, peatoimetajaks jällegi mina, siis oleks mu süda võrdlemisi rahul.

Võib-olla selle viimaseni jõuamegi tasapisi, sest näib, et õhkkond uute ajakirjade, vajalike ajakirjade loomiseks on praegu soodus. Loodame, et neid tekib mitmesuguseid, isegi kuni lastekirjanduseni välja, igasuguseid eriteadmisi ja nii edasi. Ja neid peaks tingimata palju rohkem olema.

Akadeemia tähendaks muidugi eeskätt Tartu ajakirja, mis toetuks Tartu vanadele akadeemilistele traditsioonidele ja mille aktiivi toeks oleks muidugi Tartu Riikliku Ülikooli ümber koondunud osa Eesti haritlaskonnast.

Ja sellega seoses tulebki rääkida paar sõna Tartust ja tema oludest.

Ei saa mingisugust kahtlust olla, et Tartu oli, on ja jääb Eesti humanitaarkultuuri keskuseks, olgugi tal oma omad harud Tallinas olemas, aga needki on kõik Tartust välja kasvanud. Tartu ja Tartu Riiklik Ülikool on ikkagi see koht, kus kasvatatakse kaadreid eriti humanitaaraladel, kus samal ajal kaadrite kasvatamisega toimub ka teaduslik tegevus, mis on ülikooli kateedrite loomulikuks ülesandeks – mis sealjuures aga saab pidevalt uut jõudu noortest ja peale tulevatest spetsialistidest.

Kui me nüüd kõneleme radikaalsest haridusreformist ja selle vajalikkusest, nii nagu seda väga meeldivalt Indrek Toome hiljuti siitsamast kateedrist rääkis, siis me peame ilmtingimata suurt tähelepanu pöörama sellele meie ainsale ülikoolile, ülikoolile klassikalises mõttes ja tema probleemidele.

Ja sealjuures ei tohi unustada seda väga iseenesestmõistetavat seost, mis on meie rahvuslikul kultuuril ja internatsionaalsel kultuuril. Me ei tohi kunagi unustada, et meie rahvuslik kultuur on ülemaailmse kultuuri osa, mis on saja sidemega omavahel seoses.

Sinna juurde muidugi käivad ka niisugused probleemid, nagu seesama klassikalise filoloogia kateedri taasloomise küsimus, millest ma Cato kannatlikkusega olen küll võib-olla sada korda rääkinud, aga see on ainult üks selliseid. See on nagu sümboliks saanud, võib-olla kõige fundamentaalsem küsimus.

Ja kui nüüd siia juurde lisadagi midagi konkreetset, siis täna plaanikomisjoni plaanikomitee esimehe asetäitja kõnet kuulates ma mõtlesin nukralt just plaanikomitee osa peale selle probleemi senises lahendamatuses. Küsimus on selles, et on tekkinud tõepoolest üks Bermuda kolmnurk, mille tipud on Tartu Riiklik Ülikool ja meie haridusministeeriumi plaanikomitee.

Plaanikomitee ütleb, et tal ei ole midagi selle vastu, kui vastav kateeder luuakse. Kui aga vastavatel spetsialistidel on töökohti, töökohad võiksid olla haridusministeeriumis. Haridusministeeriumis öeldakse, et hea meelega asutaksime ladina keele õppeharu mõnedes meie koolides, aga kust me võtame spetsialiste, kui TRÜ meile neid ei anna. Ja kuidagimoodi see kolmnurk ei jõua kokkuleppele, mis oleks ammu-ammu juba mõeldav olnud, kui ükskõik millises harus oleks olnud tõsist tahtmist ja energiat selle küsimuse lahendamiseks.

Näib, et lõpuks hakkab küsimus lahenema tänu haridussüsteemile ja Tallinna 9. keskkoolis tõepoolest hakatakse sellest sügisest juba õpetama ladina keelt. On kuulda, et tahtjaid on hirmus palju, palju rohkem, kui kool suudab vastu võtta, mis annab lootust. Ladina keele õpetamisvõimalusi, millede kultuurilisest ja ka majanduslikust tähtsusest ma ei hakka siin praegu kõnelema, kuid neid luuakse veel paljudes koolides. Siis kerkib kohe küsimus, kust võtta õpetajad, ja lõpuks laheneb ka see küsimus ja, mitte valge laik, vaid häbiplekk meie kultuuris lõpuks kustutatakse.

Aga nagu ma ütlesin, asi ei puuduta sugugi mitte ainult seda ühte kateedrit. Neid humanitaarseid kateedreid, selleks, et meie humanitaarne kultuur oleks täisväärtuslik, vajab Tartu Riiklik Ülikool veel palju rohkem.

Ja täiesti ilmne on, et tuleb reorganiseerida kogu õpetamissüsteem. Selles kahes humanitaarteaduskonnas, mis võib-olla peaksid olema ikkagi üks teaduskond, nagu nad kunagi olid: ajalooteaduskond ja filoloogiateaduskond. Ja siin oleks muidugi kõige parem ja kõige radikaalsem lahendus, mida soovitas ajalehes Tartu Riiklik Ülikool vana professor Alfred Vaga: minna tagasi vanale klassikalisele ainete süsteemile, jätta kõrvale see kursusesüsteem, mis ei soodusta kuidagimoodi hariduse, humanitaarhariduse mitmekesistamist.

Need on kõik suured probleemid, mis, kui me tahame oma haridusreformi tõepoolest radikaalselt läbi viia, tuleb kõik läbi arutada ja tingimata arutluse käigus lahendada.

Mis nüüd minu võrdlemisi ajaliste märkuste kokkuvõtteks võiks olla, oleks see, et ma teeksin kohe ühe konkreetse ettepaneku täiendada seltsimees Gorbatšovile saadetavat kirja paragrahvis 6. Sõnastust ma ei ole leidnud, aga mõte oleks konkreetselt sinna sisse panna, et vajalik on ülikoolide autonoomia ja selle ülikoolide autonoomia konkretiseerimiseks veel ilmtingimata ka see punkt, et kõik rahvuslikud ülikoolid Nõukogude Liidus võiksid anda ilma mingisuguse Moskva kinnituseta akadeemilisi kraade ja loomulikult ka dissertatsioone võiks kirjutada rahvuskeeles. Sellest on korduvalt juttu olnud, aga mulle tundub, et praegu on õige aeg just sellesse kirja ka see täiendus lisada.

Nüüd sellega oleksime nagu ühe teema nii impressionistliku viisil ammendanud.

Teine väike teema, mis puudutaks ka sedasama kirja täiendust, kas ei oleks mõtet – ma esitan selle küsimuse vormis – sellesse samasse kirja paigutada ka see ettepanek, mille Vladimir Beekman tegi üleliidulisel kirjanike kongressil, et muuta ära need postieeskirjad, mis lõpmata ebamugavaks ja peaaegu võimatuks teevad meil saata välismaale siin ilmuvat kirjandust, ühesõnaga teha head propagandat Eesti nõukogude kultuurile? Küsimus seisab, jah, täiesti rumalates postieeskirjades. Kas ei oleks mõtet selles kirjas ka, võib-olla iseseisva punktina see küsimus jälle üles tõsta?

Kolmas ettepanek, mis mul oleks: meil on ilmunud eesti keeles suurepärast materjali nii hästi fosforiidiprobleemi kui ka nüüd selle elektrienergiaprobleemi üle. Eesti lugejatel ja huvilistel lugejatel on küsimus ju õigegi selge. Aga nagu märgata on, meie oma vabariigi venelastest kaaskodanikel ei ole see asi sugugi nii selge, kõnelemata siis juba Nõukogude Liidu teiste vabariikide lugejatest. Kas ei oleks mõtet ja võimalikult kiiresti koostada üks väike antoloogia parimatest artiklitest, tõlkida see vene keelde, ja teha ettepanek kirjastusele Perioodika, mis on kõige operatiivsem, niisugune kogumik suures tiraažis välja anda ja levitada üle terve Nõukogude Liidu? Niimoodi saaks ehk see küsimus ka paljudele teistele selgeks.

Ja nüüd viimane teema ja väga komplitseeritud. Hiljuti ilmus meie perioodikas ENSV ülemnõukogu presiidiumi kiri Mägi-Karabahhi kriisi küsimuses. See kiri äratas eesti lugejates väga mitmesugust reaktsiooni. No näiteks üks mu sõber ütles, et ei ole ilus, et me sekkume vennasvabariikide siseasjadesse, see ei tohiks meie asi olla. Teine sõber aga ütles, et nüüd on jällegi kord tõestatud Carl Gustav Jungi huvitavat mõtet, et on olemas kollektiivne alateadvus, et kõikides liiduvabariikides, ja samal ajal ka veel kõikide nende ülemnõukogu presiidiumides nii enam-vähem ühel päeval tekkis täpselt ühtemoodi mõte kirjutada ühtemoodi ja ühese suhtumisega kiri Moskvasse Nõukogude Liidu ülemnõukogu presiidiumile.

See on endastmõista veidi humoristlik tähelepanek ja võib-olla ei olegi ilus, et ma selle siin ette kannan, sest asjad on lõppude lõpuks ikkagi väga tõsised. Ja ma pean ütlema, et ka isiklikult olen ma seda väga südamesse võtnud.

Kõik need kolm suurt Kaukaasia rahvast on mulle eri aegadel lähedased olnud, kõiki neid olen ma külastanud. Kõik nad on mulle sümpaatsed: grusiinlased, armeenlased, aserbaidžaanlased, ja nende probleeme tean ma ka juba ammust aega. Ja mulle tundub, et nende probleemide lahendamine ei ole nii lihtne.

Ei tule ikkagi unustada seda, et kasvõi niisugune asi nagu liiduvabariikide piiride ajamine, see on ju ajaloost teada – see on täiesti stalinistlik. Juba Lenini eluajal lahendas neid küsimusi rahvusasjade rahvakomissar Jossif Stalin, ja kui jääda rangelt kõikides küsimustes sel ajal tehtud otsuste juurde, see ei tähenda muud kui stalinismi pärandi säilitamist. Ja siit lähebki asi filosoofiliseks.

Ma julgesin eriti Klara Halliku väga huvitavat ettekannet kuulates hakata mõtlema selle üle, et kas selle rahvusküsimuse lahendamisel ei peaks tõesti vajalik olema päris sügavuti minna, ja näiteks kas või küsitavaks teha siiamaani ametlikult kehtiv Jossif Stalini rahvuse definitsioon. Ma ei tea, millise kodanliku sotsioloogi pealt ta selle on maha kirjutanud, aga kui teda tänapäeva seisukohast vaadata, siis võib öelda, et seal on põhiliselt mõttelaad positivistlik nagu 19. sajandi teaduses ta oli, kusjuures natuke niisugust vaimuteaduslikku elementi on ka juures.

Niisiis võiks öelda, et kolm neljandikku on Auguste Comte’i, üks neljandik Wilhelm Dilthey’d. Aga kas seal tõesti Karl Marxi ja Friedrich Engelsit on, selles ma päris kindel ei ole. Aga ma ei ole neis küsimustes päris kompetentne, see nõuab tõesti süvauurimist.

Küll aga võin ma filoloogina öelda seda, et sõnad “rahvus” eesti keeles, “нация” vene keeles, “nation” inglise keeles, “nation” prantsuse keeles, on äärmiselt erineva tähenduspiirkonnaga, ja juba see ütleb meile midagi. Ja samal ajal kui hakata midagi positiivset nüüd leidma, mis võiks tähendada rahvust eestlase jaoks… Eesti keeles öeldakse, “rahvuselt juut”. Stalini definitsiooni järgi juudid ei ole rahvus. Eestlane võib öelda ka “rahvuselt mustlane”. Mustlased ei ole ammugi rahvus Stalini definitsiooni järgi, eesti keele mõtlemise põhjal nad on.

Ja kui nüüd kokku võtta kõike seda, mida meie peame rahvuseks ja rahvustundeks, lähtudes eestlase mõtlemisest, ja kui me küsiksime, mis ühendab selles suhtes niihästi venelast, ameeriklast, eestlast, juuti, armeenlast, osseeti, mustlast, mansit? Ma nimetan ka mansisid – ma valisin sellised rahvuste nimed, kellede kõikidega mul isiklikke kontakte on olnud, kellede mõtlemist vähemal mingil määral ette kujutan.

Mis neid siis ühendab? Mis on see rahvuslikkus nende juures? Ja ma vastaksin sellele, et see ei ole muud midagi kui armastus.

See ei ole keel, see ei ole territoorium, see ei ole majanduslik ühendus, see ei ole isegi psüühiline laad, sest no tõepoolest, ma olen neegrite hulgas leidnud rohkem enda psüühilisele laadile vastavaid inimesi mõnikord, kui eestlaste hulgas on. On selliseid neegreid, kes mõtlevad nagu mina, ja selliseid eestlasi, kes ei mõtle absoluutselt nagu mina.

Kõik need neli punkti on kahtlased. Aga mis kahtlane ei ole, see on täiesti selge – armastus. Armastus on see, mis on vajalik.

Ja sellest peakski lähtuma. Sellest peaks lähtuma isegi sellesama Karabahhi kriisi lahendamisel.

Ja mulle tundub – ma ei julge seda ettepanekuna teha – ma lihtsalt lansseerin niisuguse mõtte, et meil, eestlastel oleks üks eelis sellest probleemist, praegusest armeenlaste ja aserbaidžaanlaste konfliktist aru saamiseks, ja võib-olla isegi neile nõu andmiseks.

Ühelt poolt oleme meie kristlike traditsioonidega rahvas nagu armeenlased. Teiselt poolt oleme meie ainuke liiduvabariik, kus kõneldakse ei indoeuroopa keeli ega türgi-tatari keeli. Ühesõnaga oleme neutraalsed seal vahepeal. Ja kui meid keeleliselt miski seob, siis ikkagi mingisugune sugulus pigem türgi-tatari rahvastega. Nii et meil on alus läheneda mõlemale rahvale. Meie oleme neutraalsed ja mõlemad rahvad võiksid suhtuda meisse heatahtlikult.

Ja mulle tundub, et kas ei oleks meie ülemnõukogu presiidiumi poolt olnud kõige õigem mitte korrata seda salapärase kollektiivse alateadvusega vastu võetud avaldust, vaid kasvõi teha konkreetne ettepanek: Eesti NSV on valmis välja saatma lepituskomisjoni ja ma ütlen, et kui vaja, olen konsultandina kohe valmis kaasa töötama.

Ja lõpuks tahaksin ma kokku võtta oma sõnavõtu niisuguse positiivse ideega, mille ma püüdsin sõnastada niimoodi, et meie ideaal on humanistlik ja demokraatlik paljurahvuseline õigusriik.