Eesti teadlaste osalusel valminud mahukas rahvusvaheline uuring, mis hõlmas enam kui miljoni inimese andmeid, tõi päevavalgele üle tuhande iseloomujoontega seotud geenivariandi. Tulemused, mis ilmusid ajakirjas Nature, näitavad, et meie viit peamist iseloomujoont – nn suurt viisikut – mõjutavad otseselt sajad geenivariandid, mis päranduvad vanematelt lastele.
Inimesed seostavad sageli oma loomuomadusi kasvatuse ja keskkonnaga. Uuring kinnitab aga, et geenide ja iseloomu vahelised seosed ei ole peamiselt seletatavad perekonna ühise kasvukeskkonnaga. Võrdlused populatsioonitasemel ja perekonnasiseselt näitasid, et geneetilised seosed iseloomuga on suhteliselt vähe segatud keskkonnateguritest või assortatiivsest paaride valikust – erinevalt näiteks haridustasemest või sissetulekust. See annab alust arvata, et geneetiline komponent iseloomus on püsivam ja võib aja jooksul populatsioonides kuhjuda.
Rahvusvaheline konsortsium, kuhu kuulusid ka Tartu Ülikooli teadlased, analüüsis 46 kohordi andmeid (611 000 kuni 1,14 miljonit osalejat). Nad kõrvutasid sadade tuhandete inimeste geeniinfot iseloomutestide, tervise ja käitumise andmetega. Kokku leiti 1260 iseloomuga seotud geenivarianti, millest üle 800 andsid täiesti uut teavet. Näiteks meelekindlust soosivad geenid seostuvad väiksema kehakaalu ja harvema suitsetamisega, avatuse geneetiline profiil aga suurema tõenäosusega kolida vanemas eas suurlinna.
Üks ootamatu tulemus puudutas elukaaslase valikut. Erinevalt haridustasemest, mille puhul inimesed otsivad sageli sarnase taustaga partnerit, ei vali inimesed kaaslast märkimisväärselt sarnase iseloomu järgi – geneetiline sarnasus iseloomujoonte osas on minimaalne. Enamiku iseloomuga seotud geenide aktiivsus paistab eriti selgelt välja aju prefrontaalses koores, mis juhib otsuseid ja käitumist. Erandiks on meeldivuse ehk sotsiaalsusega seotud geenid.
Uuring näitab, et iseloomujoonte geneetiline alus on laialdaselt üldistatav eri rahvastikugruppide, vanuserühmade ja mõõtmisviiside vahel (kuigi meeldivuse puhul on erinevusi rohkem). See avab võimaluse mõista, miks eri rahvastel ja rassidel võivad aja jooksul kujuneda välja omapärased keskmised iseloomujooned – geenivariandid päranduvad ja võivad sagedustes erineda, andes koos keskkonnaga aluse püsivatele eripäradele.
Lisaks seostas uuring iseloomu geneetilist variatsiooni vaimse ja füüsilise tervise, tööturu edukuse, sigimise ning konkreetsete käitumistega nagu elukoha vahetamine või mulje jätmine teistele. Tulemused viitavad, et iseloomujooned võivad olla nii põhjuseks kui tagajärjeks mitmetele tervisenäitajatele. Kuna iseloom on ajas suhteliselt stabiilne, annavad need leiud teadlastele uue tööriista, et selgitada inimkogemuse bioloogilisi juuri – sealhulgas seda, kuidas geneetilised erinevused aitavad kaasa rahvaste ja rühmade iseloomulikele joontele.
Uuringu autorid rõhutavad, et tulevased analüüsid, mis arvestavad soo, vanuse ning laiemate esivanemate ja kultuuriliste taustadega, aitavad neid seoseid veelgi täpsustada.
