Sel neljapäeval oleks saanud 105-aastaseks legendaarne Eesti ohvitser ja Teise maailmasõja Narva lahingute kangelane Harald Nugiseks. Selle mehe elu oli täis seiklusi, võitlusi ja julgust, mis jäävad alatiseks ajaloo lehekülgedele. Ta oli koos Alfons Rebase, Harald Riipalu ja Paul Maitlaga üks neljast eestlasest, kes Teises maailmasõjas pälvis Raudristi Rüütliristi. Harald Nugiseksi juhitud otsustav rünnak tõi märtsis 1944 kaasa Narva jõe äärse strateegilise tähtsusega Vaasa sillapea vallutamise, mis aitas peatada Punaarmee sissetungi Eestisse 1944. aasta kevadtalvel ja lükkas Eesti langemist edasi palju kuid.

Avaldame selle sitke, ent tagasihoidliku mehe meenutuseks artikli “Vaikiv kangelane: Rüütliristi-kandja allohvitser Harald Nugiseks”, mis esmalt ilmus ajalehes Eesti Sõna 22. aprillil 1944.

Allohvitser Harald Nugiseks lamas oma voodis sõjaväehaigla avaras, kevadiselt valges toas. Siit ja sealt kostis ta toakaaslaste eesti- ja saksakeelset kõnelust.

Aga see ei seganud teda magama jäämast. Oli küll südapäev, mil tavaliselt ei magata, aga allohvitser Nugiseksile tuli nüüd magus uni peale. Ta noor süda oli rahul. Ta kodutalu ei ole haiglast kaugel. Omaksed käivad teda vaatamas. See on hea. Ja hea on puhata tagala rahus, kus ei ole võitluste hädaohte ega ärevust.

Ta uinus. Kui kaua ta magas, seda ta ei tea. Äkki äratas teda keegi. Kui ta silmad avas, siis nägi ta tuppa astuvat kõrgeid külalisi, keda ta nägupidi tundis.

Ta ei saanud veel millestki aru. Ta jäi neid uudishimulikult vaatama. Nemad aga vaatasid niisama suure uudishimuga teda, nagu oleks temagi mingi tähtis isik.

Tema aga on lihtne sõdur, väike allohvitser, keda väljaspool oma väeosa keegi ei tunne. Mis teab rahvas Harald Nugiseksist? Mitte midagi.

Aga siiski. Kõrged külalised sammuvad otse tema juure. Talle peetakse kõnesid. Kahes keeles. Ja siis pannakse talle kauni lindiga Rüütlirist kaela.

See on ju Saksa sõjaväe kõrgeim aumärk! Selle on Führer talle annetanud.

On see nüüd unes või ilmsi? Kas ei viibi ta ikka veel unes?

Ei, need tugevad käepigistused, millega talle õnne soovitakse, ei jäta mingit kahtlust, et ta on ärkvel.

Nüüd tõuseb puna ta palge. Ta on õnnelik ja tal on pisut nagu piinlikki, et tema, väike sõdur, on äkki sellise suure au osaliseks saanud. Ja need kõrged külalised! Tema pärast on nad sealt kaugelt siia sõitnud.

Puna ei lahku ta põskedelt ka siis, kui kõrged külalised on lahkunud. See puna annab ta näole otse tütarlapseliku õrnuse, mida aitab täiendada noorte silmade sära.

Kas siis selline õrn poiss on kangelane, kes rindel on saanud valmis haruldase vägiteoga?

Nõnda mõtleb võõras, kui ta teda näeb. Nüüd viibib ta seal ühe oma kodunurga inimesega. Täditütar istub ta voodi serval. Istub voodiserval sellepärast, et taburetil, mis on aseme kõrval, ei ole ruumi. Seal on korv, mille Eesti Omavalitsuse juht on toonud kaasa. Korvi sang on ilustatud Eesti rahvusvärvidega. Korvist aga vaatab välja pudeleid ja šokolaadi. Seal on veel muudki. Mitte ainult suule, vaid ka silmale, sest kimp kauneid tulpe on kõigele muule veel ehteks.

Talle on toodud siis ka lõunatoit, kuid täna ei ole tal kuidagi mahti seda puudutada. Jälle tuleb uusi inimesi. Nad võtavad pliiatsid ja paberid välja ning tahavad pikalt ja laialt kuulda äkki kuulsakssaanud sangari kangelastegudest.

Neid aga nad ei kuule. Noor kangelane on niivõrd tagasihoidlik, et on valmis kas või oma kangelastegusid maha salgama. Midagi erilist ei olevat olnud, tänane sündmus olevat suur üllatus.

Aga lehemehed ei jäta. Nad hakkavad algusest peale. Kuulevad, et idasõja puhkedes läks Harald Nugiseks kutsealusena metsavennaks. Hiljem astus omakaitsesse ja siis Saksa sõjaväkke. Tal oli vaja enamlastega arveid õiendada, sest need olid põletanud ta isatalu maha.

Teenides kapten Asu pataljonis oli ta idarindel tagalateenistuses, puhastades metsi.

Sügisel 1942. a. vabanes Harald Nugiseks Saksa sõjaväest tervislikel põhjusil. Paar kuud oli ta kodus ja kosutas ennast. Siis astus Eesti leegioni, oli väljaõppel ja lõpetas alljuhtide kooli. Kui ta uuesti rindele sõitis, seekord Neveli alla, siis oli ta juba allohvitser.

Kus ta oma kangelasteod toime pani? Ääri-veeri saame teada, et need on olnud Narva all. Ta ei kõnele tegudest enestest, vaid ütleb, et Narva all ta on saanud järgemööda esimese ja teise klassi Raudristi.

„Missuguste tegude eest need olid?” pärivad lehemehed, kes kuidagi ei jõua oma intervjueerimisega eesmärgile, tähtsaima juure – kangelastegude juure.

„Ah need lood on ammugi möödas ja unustatud,” vastab Harald Nugiseks, kelle tagasihoidlikkus teeb, et tal on piinlik kõnelda oma mehetegudest.

Lehemehed ei annaks talle armu, on valmis teda pinnima, aga siis tõstab keegi õeriietuses daam hoiatavalt häält ja meenutab, et Harald Nugiseks on haige, tal on palavik, talle ei tohi liiga teha.

Nüüd taipavad ka lehemehed, et ei ole õige tegu viia usutlemisega noore kangelase elu hädaohtu. Nad vaikivad hetke ja mõistavad, et haige vajab rahu. Eile oli tal veel kõrge palavik. On karta, et tal on kopsupõletik.

Aga siis tõstab lehemeestes jälle pead nende elukutseline huvi ja kohusetunne. Nad peavad ometi sedagi teada saama, mis eest annetati Nugiseksile see viimane rist, kõrge Rüütlirist.

Nugiseks on nõus paari sõnaga seda kirjeldama. See oli Narva all, rünnakul Vepskülale. Vaasa majades istusid venelased sees. Nad tuli sealt välja lüüa. Vastaste kaevikud olid lähestikku. Ühel päeval asus eesti meeste rünnakrühm venelasi nende positsioonidest välja lööma.

Üritus aga ebaõnnestus, sest rünnakrühma juhtinud ohvitser sai haavata. Järgmisel päeval üritati uuesti. Aga nüüdki sai rünnakrühma juht, ohvitser, haavata. Seekord aga ei pidanud see röövima kogu ettevõttelt edu.

Nugiseks võttis rünnakrühma juhtimise endale.

Ja siis?

„Siis läks läbi,” vastab ta.

See on lihtsalt üteldud. Aga mis peitub selle taga? Raske lähivõitlus käsigranaatidega, kus paarkümmend eesti poissi purustasid paarsada venelast, paiskasid nad kaevikuist välja ja vallutasid majad. Üle 80 punaarmeelase laiba jäi maha…

Need andmed on hangitud rohkem mujalt kui Nugiseksi suust. Tema ütles vaid:

„Siis läks läbi.”

Ta ei ole juhuslik kangelane. Kuigi ta on tütarlapselikult õrn, on tal võitleja tubli sisu. Ta on mees.

Kangelase teeb sümpaatseks ta tagasihoidlikkus oma tegude suhtes. See ilus ja eht eestilik omadus on Harald Nugiseksil silmatorkav.

Ta vajab rahu…

Me jätame ta rahule, et ta võiks toibuda üllatusest, millega ootamatu sündmus oli teda õnnestanud.

Ta paled õhetavad ja silmad säravad.

„Säh!” sõnab äkki keegi toakaaslane ja ulatab Nugiseksile veel mingi pudeli.

Selliseid pudeleid näeme teistegi haigete käes. See meenutab seda, et täna on parajasti selle sünnipäev, kes oli hinnanud Harald Nugiseksi kangelastegu Rüütliristiga.