Tartu Ülikooli arheoloogid ja tudengid uurisid eelmisel nädalal Valgamaal Hummuli mõisa lähedal metsas paiknevat muinasaja matmispaika, kus tegutsesid meie esivanemad juba 3.–4. sajandil. Avastus nihutab seni teadaolevat Hummuli ja selle ümbruse asustuslugu ligikaudu tuhande aasta võrra varasemaks ning pakub haruldase võimaluse uurida Lõuna-Eesti muistset põletusmatuste traditsiooni.

Matmispaik avastati 11.–12. sajandist pärinevate kääbaste läheduses. Huvi äratas algselt ühest kääpast leitud linnukujuline ripats, mille leiukoha ümbruses tehti enne väljakaevamiste algust proovikaevandeid. Umbes 70 meetri kaugusel kääbastest tuli pinnase alt välja hõredalt paiknevaid kive, millest osa pärines tõenäoliselt vanadest küttekolletest. Nende ümbrusest leiti põlenud inimluid ja savinõukilde.

Tartu Ülikooli arheoloogia professor Heiki Valk ütles, et tegemist on Lõuna-Eesti jaoks väga erilise leiuga.

„Lõuna-Eestis pole teada kalmeid, milles asetsevad hõredalt väikesed kivid. Meie kaevandi asukohal pole kääpaid olnud,“ selgitas Valk Lõuna-Eesti Postimehele.

Tema sõnul erineb Hummuli matmispaik ka mujal Mulgimaal tuntud kivikalmetest. Kui seal paiknevad kivid tavaliselt mitmes kihis ja moodustavad suhteliselt tiheda kivistikuga kalme, siis Hummulis on need hõredalt ja katkendlikult. Valgu hinnangul võib selline matmisviis viidata hoopis Põhja-Läti suunale, kus muistseid matmispaiku on seni märksa vähem uuritud.

Hummuli leiukoha üks olulisemaid tunnuseid on põlenud inimluude rohkus. Arheoloogid on leidnud tugevalt põlenud ja enne kalmesse puistamist purustatud luid, samuti põlenud ning purunenud savinõukilde ja muid esemeid, mis olid tõenäoliselt koos surnuga tuleriidale asetatud.

Leiud näitavad, et põletusmatuste traditsioon ei olnud Hummulis lühiajaline nähtus. Paika kasutati matmiseks ligikaudu tuhande aasta vältel ning eri perioodidest pärit põletusmatused moodustavad omamoodi järjepideva matmistraditsiooni.

Samas paiknevad läheduses kääpad, millesse maeti inimesi ka põletamata. See tähendab, et Hummulis eksisteerisid eri matmisviisid kõrvuti.

„Toimunud on järjepidev üleminek põletusmatusest kääbastele. Hummuli on ainus koht Mulgimaal, kust kääpaid on leitud. Selles paigas on kaks matmistraditsiooni koos, sest ka kääbastest on leitud põletusmatuseid,“ ütles Valk.

See muudab Hummuli eriti väärtuslikuks arheoloogiliseks leiukohaks, kus on võimalik jälgida matusekombestiku muutumist väga pika aja jooksul.

Kaevamistel on leitud eri ajastutesse kuuluvaid esemeid. Vanimad leiud pärinevad 3.–4. sajandist, mis tähendab, et Hummuli piirkonnas elati ja maeti inimesi ligikaudu tuhat aastat varem, kui seni teada oli.

Hilisemast ajast pärinevad näiteks 9.–12. sajandisse dateeritavad rauast mustriga vöörõngas, vasesulamist käevõru ja pronksist spiraalsõrmused. Leitud on ka klaashelmeid ning rõivastuse metallkaunistusi – pronksist spiraaltorukesi, rõngakesi, klambreid ja ketijuppe.

Seni suurimaks leiuks on aga muinasaja lõpust, 12.–13. sajandist pärinev viskeoda ots.

Kõik leiud ei ole seejuures säilinud terviklikult. Põletusmatusele iseloomulikult on paljud esemed tuleriidal purunenud ja tugevalt põlenud.

Arheoloogid töötasid matmispaigas kiht-kihilt, eemaldades pinnast ettevaatlikult ning dokumenteerides luude ja esemete täpse paiknemise. Luuderikkad kohad sõeluti läbi isegi ühemillimeetriste avadega sõela, et leida üles kõige väiksemad luukillud ja esemed.

„Siin on näha luude pesa. Heledam liiv, kivid ja palju põlenud luid,“ kirjeldas Tartu Ülikooli arheoloogia teadur Pikne Kama. Leiud paigutatakse nende päritolukoha järgi kokku, et hiljem oleks võimalik kindlaks teha, kas ühes kohas oli maetud üks või mitu inimest ning millised esemed konkreetse matusega seotud olid.

Hummuli leid võib osutada ka laiemale probleemile: samasuguseid muistseid matmispaiku võib olla Eestis ja Põhja-Lätis veel avastamata.

Erinevalt kääbastest ei moodusta hõredalt paiknevate kividega põletusmatmispaikade maastikupilt tingimata silmatorkavat rajatist. Sajandite jooksul võib matmispaik kattuda rohttaimestiku ja metsaga ning jääda tänapäeva vaatlejale täiesti märkamatuks.

Hummuli ümbruse uurimist raskendab omakorda piirkonna hilisem ajalugu. 1944. aastal kulges sealt Teise Vabadussõja rinne ning 1980.–1990. aastatel tegutses piirkonnas rohkelt metalliotsijaid. Seetõttu on arheoloogid pidanud kokku puutuma ka nendest sündmustest maha jäänud leidudega.