Ukrainas on sõda toonud tagasi muistse tava püstitada langenutele ruunikive. Graniiti raiutud nimed kõnelevad sõprusest, tõotusest ja soovist jätta möödunud elust märk, mida aeg ei suuda kustutada.

Tšernihivi oblastis Desna jõe vasakul kaldal Beremõtske looduspargis seisab ruunikivi, mis kaalub 680 kilogrammi. Selle valmistamiseks kulus 50 töötundi, 10 meislit ja lugematu hulk töötunde. Kivisse raiuti noorema futharki ruunides vananorrakeelsed sõnad:

Moria, Komandor, Spámaðr, Helga, Valdis ja Ing püstitasid selle kivi Haraldi, vapra mehe ja Inna abikaasa mälestuseks. Ta langes idas. Grim raius.

Need sõnad võiksid pärineda tuhande aasta tagant. Ometi räägivad need mehest, kes hukkus 2022. aastal Harkivi oblastis, kaitstes Ukrainat. Tema nimi oli Oleksandr Makejev; sõprade seas tunti teda Haraldina.

Haraldi lugu

Harald oli insener, ajalooliste võitluskunstide harrastaja ja sportlane. Kolmekümnendates eluaastates leidis ta tee vastupidavusspordi juurde, alustades maastikujooksust ning jõudes triatloni, ujumise ja jalgrattasõiduni. Ta käis Euroopas võistlustel, ent Dnepri ümbruse metsad ja avarad maastikud jäid talle kõige lähedasemaks.

Loodus oli tema jaoks enamat kui treeningupaik. Haraldi sõprade jutustuse järgi kandis ta endas tänapäevast põhjamaist paganlikku maailmatunnetust. Ta ei pidanud oma usust pikki kõnesid. Pigem tajus ta jumalikku kohalolu metsades, mägedes, väljadel ja aastaringi vaheldumises.

Ukraina tänapäeva põlisusulised ei näe slaavi ja põhjamaade traditsioone võõrastena. Kiievi muistne ajalugu on tihedalt seotud mööda Dneprit liikunud varjaagide, kaupmeeste ja sõdalastega. Sellesama ajaloolises ruumi ühendusteedel paiknesid ka läänemeresoome rahvad. Tänapäeva traditsiooniotsijatele moodustab see ühise kultuurivälja, mille oluliste sümbolite hulka kuuluvad ruunid.

Harald osales Maidani sündmustes. Kui Venemaa alustas 24. veebruaril 2022 täiemahulist sissetungi, liitus ta Ukraina territoriaalkaitsega. Temast sai leitnant ning rühmaülem. Sama aasta juulis sattus tema üksus Harkivi oblastis Vene suurtükitule alla. Varjumisvõimalusi oli vähe. Mürsud langesid tundide kaupa ning mehed kaevusid maasse. Harald hukkus, aidates kaaslastel kaitsekraave kaevata.

Tema surnukeha jäi lahinguväljale. Alles pärast Ukraina vastupealetungi ja Harkivi oblasti vabastamist sama aasta septembris oli võimalik langenud sealt ära tuua. Kaks kuud oli ta keha lagedal maal, päikese, vihma ja tuule meelevallas.

Pärast surmateate saabumist otsustasid Haraldi sõbrad ja lähedased, et tavalisest hauatähisest ei piisa. Nad tahtsid püstitada midagi, mis räägiks tema enda sümbolite keeles.

Nad pöördusid kivitahumisega tegeleva meistri poole, keda tuntakse nime Grimvold või lihtsalt Grim. Instagramis kasutab ta nime @vedmid_shatun. Kiievis on kujunenud tema ümber kiviraiujate ja ajaloolisest käsitööst huvitatud inimeste ring, kus õpitakse mitte ainult ruunimärke, vaid ka kivide valimist, raidkirja kavandamist ja looduslike värvide valmistamist.

Haraldi kivi sündis pika töö tulemusel. Lähedased pidasid nõu ruunikirja tundjatega, valisid ajaloolise vormiga teksti ning otsisid sobiva kivi. Töökojas lõigati graniiti pikad ruuniread ja ornamentika. Seejärel viidi kivi majja, kus Harald oli kunagi pidanud sünnipäevi ning tähistanud koos sõpradega suvist ja talvist pööripäeva.

Seal sai kivi värvid: tahmast, tsinkvalgest, tumedast ja punasest mullast valmistatud pigmendid. Sideaineks keedab kiviraidur linaõlist ja vaigust segu. Värvimine võib võtta kaksteist tundi või kauemgi. Kui kivi seisab juba püsti, püüab vedel värv valguda igasse prakku, kuhu see ei kuulu. Iga joont tuleb jälgida ja parandada. See on aeglane, rituaalne töö.

Meister kummardub kivi kohale, hoides pintslit samas käes, mis enne hoidis meislit. Tema ees ei ole enam anonüümne graniit, vaid ühe inimese nimi ja elu.

Sõbrad püstitasid selle kivi

Ukraina uutel ruunikividel kordub vormel, mida võib leida ka viikingiaegsetelt mälestusmärkidelt: keegi püstitas selle kivi kellelegi. Ühel teisel kivil seisab näiteks:

Rarog ja sõbrad püstitasid kivi Mõhhailole, kuulsale sõdalasele ja jarlile. Ta langes idas. Grim raius.

Kivi on pühendatud Mõhhailo Ustõmenkole, keda tunti nime all Ogvai. Ta hukkus 4. juunil 2023 lahinguülesannet täites ja oma rühma taandumist kattes. Tema mustast gabrograniidist mälestuskivi kaalub 780 kilogrammi. Kivile raiutud kaksikhammas osutab, et ta kuulus Ukraina erioperatsioonide vägedesse.

Stanislav Boiko, hüüdnimega Gnum, langes 2022. aastal ümberpiiratud Mariupoli kaitsel. Ametlikult jäi ta teadmata kadunuks. Tema saja-kilogrammisele liivakvartsile raiuti lühem tekst:

Ustavad püstitasid selle kivi Gnumile. Heb raius.

Ruunikive püstitatakse ka hukkunud tsiviilisikule. Danõlo Kurõlenko ja Julija Petrova hukkusid 24. juunil 2023, kui rakett tabas nende korterit. Nende mustast gabrograniidist kivi kaalub 280 kilogrammi. Ka nende kohta öeldakse sama, mida öeldi sajandeid tagasi mereretkel surnud poja, kaugel langenud venna või abikaasa kohta: sõbrad püstitasid selle kivi.

Vana tava tagasitulek

Ruunikivide püstitamine ei tähenda, et ukrainlased püüaksid muuta oma ajalugu skandinaavialikuks. Pigem osutab see minevikule, kus Dnepri jõgi oli suur ühendustee ning tänapäeva Ukraina alad kohtumispaik slaavlastele, soomeugrilastele, viikingitele, Bütsantsi kaupmeestele ja paljudele teistele rahvastele.

Ruunikivi võib selles kontekstis väljendada nii isiklikku usku kui ka teadlikku sidet Euroopa vana mälukultuuriga. Mõne jaoks on ruunid pühad märgid, teise jaoks ajalooline kiri, kolmanda jaoks aga kõige sobivam viis öelda, et langenud sõbra nimi peab kestma.

2026. aasta jaanuaris sai see rohujuuretasandil taastatud traditsioon ka riikliku ja rahvusvahelise mõõtme. Tänavu avasid Norra välisminister Espen Barth Eide ja Ukraina välisminister Andrii Sõbiha Kiievist lõuna pool Võtatšivis Alstadi ruunikivi koopia. See püstitati Dnepri jõe äärsele tasandikule paika, mida seostatakse ruunikivil mainitud Vitaholmiga.

Algne Alstadi kivi pärineb 10. sajandi lõpust ja seisis kunagi Østre Toteni Alstadi talus. See on üks Norra paremini säilinud viikingiaegseid ruunikive, millel leidub nii raidkirja, ornamente kui ka pildilisi motiive. Ukraina jaoks valmistatud koopia raius kivimeister Erik Sandquist samast piirkonnast pärit kivisse, kust pärines ka algne monument.

Alstadi kivi jutustab samuti perekondlikust tragöödiast. Isa pühendas selle oma pojale Toraldile, kes suri umbes tuhande aasta eest Võtatšivi kandis.

„Alstadi kivi on Norra ja Ukraina rahvaste ajalooliste sidemete sümbol,” ütles Eide avamisel. Tema sõnul ei kõnele monument üksnes ammustest kaubateedest ja viikingite retkedest, vaid ka Norra toetusest Ukraina iseseisvusele ja vabadusele. Idee koopia kinkimiseks sündis pärast Eide ja Sõbiha külaskäiku Võtatšivi 2024. aasta sügisel.

Sama ajaloolist ühendust meenutab Oslos asuv kuninganna Ellisivi kuju. Kiievi vürstitar Jelisaveta Jaroslavna (norrapäraselt Ellisiv) abiellus Norra kuninga Harald Hardradaga. Kuju avasid 2025. aasta oktoobris Ukraina esileedi Olena Zelenska ja välisminister Sõbiha. Torald ja kuninganna Ellisiv elasid tõenäoliselt ligikaudu samal ajajärgul.