Tallinnas Lasnamäel kaitsetööstusettevõtte Milrem Roboticsi hoone süütamise uurimisel on Eesti julgeolekuasutused jõudnud ka Venemaa sabotaaži versioonini. SA Eestlaste Eesti juhataja Ruuben Kaalepi sõnul peaks Eesti võimaliku Vene rünnaku korral loobuma ettevaatlikust „hübriidsõja“ käsitlusest ning andma Moskvale selge ja jõulise vastuse.
Ööl vastu laupäeva Betooni tänaval puhkenud tulekahju puhul on prokuratuur kinnitanud, et süütamine oli ette planeeritud ning kuriteos kahtlustatakse kolme inimest. Kaks kahtlustatavat peeti kinni Lätis. Uurimine peab nüüd välja selgitama teo motiivi ja selle võimaliku seose Venemaaga.
Kaalep leiab, et kui Venemaa korraldatud sabotaaži versioon leiab kinnitust, ei tohi juhtunut käsitleda ebamäärase „hübriidohuna“. „Kui leiab kinnitust, et tulekahju Lasnamäel Milrem Roboticsi hoones oli Venemaa korraldatud sabotaaž, tuleb Eestil asjasse suhtuda sama tõsiselt kui tanki- või raketirünnakusse,“ kirjutab Kaalep Delfis avaldatud arvamusloos.
„Me ei tohi toimunu tõsidust hägustada, kõneldes hübriidsõja hallidest aladest,“ leiab Kaalep. Tema sõnul on Kremlile kasulik just olukord, kus lääneriigid kõhklevad, kas nimetada sabotaaži sõjaliseks rünnakuks ja kas sellele reageerida.
Kaalep asetab Lasnamäe juhtumi laiemasse Euroopa julgeolekupilti. Tema sõnul on augustis toimunud mitmes Euroopa riigis sündmusi, mida tuleb vaadelda koos Venemaa kasvava survega. Ta toob näiteks Leipzig/Halle lennujaama lähedalt leitud lõhkeainega drooni, Poolas kinni peetud Venemaaga seotud kahtlusaluse ning plahvatuse Itaalia laskemoonatehases Colleferros.
Samuti viitab ta Venemaa välisministri Sergei Lavrovi 14. augusti avaldusele, mille kohaselt kavatseb Moskva muuta oma meetodid Ukraina toetamise vastu „palju karmimaks“. „Idavaenlase plaan on ilmselge,“ kirjutab Kaalep. Tema hinnangul loodab Moskva lääneriikide otsustusvõimetusele ning sellele, et Euroopa kardab konflikti edasist eskaleerumist rohkem kui Venemaa ise.
Eriti Eesti puhul peab Kaalep sellist suhtumist ohtlikuks, sest Eesti paikneb tema sõnul Venemaa vastas otse rindejoonel. „Rinderiigina ei tohi Eesti endale lubada naiivseid kõhklusi ega läänelikku patsifismi,“ kirjutab ta.
Kaalep tuletab meelde, et tema hinnangul pole Milremi juhtum esimene Eesti vastu suunatud Venemaa sabotaažikahtlus. Ta viitab muuhulgas varilaevastikuga seotud merekaablijuhtumitele ning Sinimägede mälestuskivide kahjustamisele.
„Vene karu isu aina kasvab, kuni me talle korralikult naha peale ei anna,“ kirjutab Kaalep. Tema järeldus on, et Eesti peaks valmistuma mitte üksnes rünnakute tõrjumiseks, vaid vajaduse korral ka vastuseks, mis suurendaks Moskva jaoks rünnakute hinda. „Me ei tohi jääda ootama, kuni Venemaa asub ründama meie elektrivõrke, raudteid, veevärki või pangaülekandeid. Praegu on õige aeg anda Moskvale otsustav vastus,“ seisab tema arvamusloos.
Kaalep pakub vastumeetmetena välja mitu võimalust. Üheks neist peab ta Ukraina toetuse veelgi aktiivsemat kasutamist heidutusvahendina. Ta viitab Moskva varasematele süüdistustele, et Eesti territooriumi kasutatakse Ukraina droonirünnakute ettevalmistamiseks, ning leiab, et Eestil võiks vajaduse korral sellise võimaluse tegelikult välja mängida.
„Võiksime saata Venemaale, ükskõik kas avalike või varjatud kanalite kaudu, hoiatuse, et kui sabotaažid jätkuvad, saamegi seda päriselt teha,“ kirjutab Kaalep.
Teiseks kutsub ta Eestit rahvusvaheliselt selgemalt siduma Venemaa-vastase poliitika territoriaalse küsimusega. Tema ettepanekul võiks Eesti käsitleda okupeeritud Petserimaad ja Narva jõe paremkallast samasuguse põhimõtte alusel nagu Venemaa poolt okupeeritud Ukraina alasid ning nõuda nende tagastamist pärast Venemaa praeguse režiimi kokkuvarisemist.
Kolmandaks tõstatab Kaalep võimaluse kasutada Eesti mereõigusega seotud positsiooni senisest jõulisemalt. Tema sõnul võiks Eesti viia oma merepiiri Soome lahe keskjoonele, mis piiraks Venemaa varilaevastiku tegevust Läänemerel ning mõjutaks ühendust Kaliningradiga.
Kaalepi ettepanekud lähtuvad põhimõttest, et heidutus tähendab ka valmisolekut rünnakuile vastata. Tema hinnangul võib paradoksaalselt just valmisolek ootamatuks ja jõuliseks vastuseks muuta Eesti tegelikult turvalisemaks.
„Hirm aga vähendab meie strateegilist mänguruumi kõige enam. Kui Venemaa peaks Eestit väikeseks, aga hulljulgeks riigiks, kes võib igale rünnakule ettearvamatult reageerida, saavutaksime sellega oluliselt suurema heidutuse. See võib tunduda paradoksaalne, aga just nii oleks Eesti paremini kaitstud,“ kirjutab ta.
