Olen „hullude üheksakümnendate“ laps, kelle ideaaliks sai 1918. aastal loodud Läti riik. Mõistsin, et taastatud Läti Vabariik sarnaneb sellega vaid osaliselt. Hakkasin nägema seoseid liberalismi ja Venemaa kasvava mõju vahel. Täisealiseks saades otsustasin minna poliitikasse, et kaitsta mulle olulisi väärtusi, kirjutab 34-aastane läti rahvuslane, erakonna Tõusev Päike juht Raivis Zeltīts.
Sageli öeldakse, et „normaalsed“ inimesed poliitikasse ei lähe. Sellega võin nõustuda – tegemist on väga nõudliku ja keerulise keskkonnaga. Poliitikasse astudes saab inimesest negatiivse tähelepanu sihtmärk, sõltumata sellest, kui head on tema kavatsused. Just seepärast on väga oluline selge motivatsioon – miski, mis aitab alustatud teed jätkata ka siis, kui olud muutuvad tõeliselt survestavaks. See on minu lugu sellest, mis mind motiveerib ja miks otsustasin poliitikasse minna.
Olen „hullude üheksakümnendate“ laps. Sündisin 21. märtsil 1992 Riias. Kui olin kolmeaastane, lahutasid mu vanemad ning isa ei osalenud minu kasvatamises. Majanduslik olukord oli raske, minu vanavanaisa ehitatud valgetest tellistest maja Riia lähedal jäi üha kehvemasse seisukorda ning ema ei tulnud üksi toime. Kooliteed alustasin internaatkoolis, kus veetsin mitu aastat.
Kui teistel kujunevad patriotism, väärtused ja juurte tunnetus sageli perekonna kaudu, siis minul sündisid need pigem just selle kogemuse puudumisest. Ometi oli mul lähedasi inimesi, kes mind toetasid. Suved veetsin Engure valla Abragciemsi külas vanaema õe ja tema abikaasa – minu „onu“ – juures. Nemad olid [sõjaeelse presidendi] Kārlis Ulmanise aegse Läti inimesed, kes andsid mulle eluks vajaliku aluse: tööarmastuse, põhjalikkuse ja patriotismi. Minu esmane ajalooharidus ja poliitiline maailmapilt kujunesid vestlustes nendega.
18. novembril 1918 loodud Läti riik – lätikeelne, turvaline ja jõukas – sai minu ideaaliks. Onu oli ka isakuju, keda ma tollal väga vajasin. Ilma nendeta oleksin tõenäoliselt läinud valele teele, sest positiivseid mõjutusi oli minu elus vähe. Aja jooksul mõistsin, et paljudel inimestel ei ole sellist tuge ega ajaloolist mälu. Seetõttu on oluline aidata inimestel tundma õppida Läti ajalugu, perekonna tähendust ja patriotismi ka siis, kui elutingimused on nendele ideaalidele vastupidised. Just seepärast hakkasin end juba varases eas teadvustama rahvuslasena.
Pärast internaatkooli sattusin niinimetatud „segakooli“, kus puutusin kokku „integratsiooni“ tegelikkusega, mida meedia sageli eiras. Mõistsin, et riigis valitseb sügav ebaõiglus. Peagi sai selgeks, et taastatud Läti sarnanes vaid osaliselt esimese Läti Vabariigi aegse riigiga. 2000. aastatel võideldi patriotismi ja rahvusluse vastu, Venemaa „pehme jõud“ tegutses Lätis vabalt – 9. mai pidustuste, tegeliku kakskeelsuse ja muude lätlasi alandavate nähtuste kaudu. Samal ajal halvustati meie ajalugu. Sel ajal hakkasin nägema seoseid ühelt poolt liberalismi, mis agressorile järele annab ja lätlaste huve eirab, ning teiselt poolt Venemaa kasvava mõju vahel.
Täisealiseks saades otsustasin minna poliitikasse, et kaitsta mulle olulisi väärtusi. Astusin tollal kõige aktiivsemalt tegutsenud rahvuslikku erakonda Kõik Läti Heaks! (Visu Latvijai!) Aastail 2011–2020 osalesin aktiivselt Läti poliitikas, jäädes truuks oma rahvuskonservatiivsetele ideaalidele. Sel ajal kaitsesin läti keelt, meie leegionäride au ning edendasin patriotismi oma kodukohas Mārupe piirkonnas (aastatel 2013–2021 olin Mārupe piirkonna volikogu liige).
Selle aja jooksul kohtusin paljude Läti patriootidega – nende seas Emīls Gailis, kes juhib praegu Rahvuslike Sõjameeste Ühendust, vaimulik ja kirjanik Guntis Kalme, rahvusliku vastupanuliikumise liikmed Bruno Javoiš, Konstantīns Pupurs ja teised, kes mind inspireerisid. Minu ajalookäsitlust süvendasid õpingud Läti Ülikooli ajaloo- ja filosoofiateaduskonnas ning professor Harijs Tumans, Ineta Feldmanis ja teised õppejõud oma loengutega. Eriti oluline oli minu jaoks Ukraina rahvusliku liikumise tundmaõppimine.
Kui Venemaa 2014. aastal Ukrainasse tungis, mõistsin, et vene šovinismi kurjus ei ole suunatud üksnes lätlaste vastu, vaid eelkõige Ukraina rahva vastu, kellel on selle kurjuse peatamisel ajalooline roll. Alates 2015. aastast lõin kontakte Ukraina suurimate rahvuslike organisatsioonidega, sealhulgas Azoviga, selle rahvusvaheliste suhete sekretäri Olena Semenjaka ning ideoloogide Oleksandr Maslaki ja Mõkola Kravtšenkoga. Võitlemaks Venemaa mõju vastu Euroopa rahvuslikus teabeväljas lõin platvormi The New Nationalism, kus paljastasin inglise keeles Venemaa võltskonservatismi ning toetasin Ukraina, Poola, Baltimaade ja Skandinaavia rahvuslikke liikumisi.
2019. aastal jõudis see tegevus Kremli vaatevälja ning käivitati ulatuslik laimukampaania Azovi ja selle liitlaste vastu. Koostati propagandamaterjal „Azovi polgu rahvusvahelised sidemed“, mida Lätis elava Venemaa kodaniku ja kohalike ajakirjanike vahendusel Lääne avalikkusele esitati. Samal ajal muutus minu toonase erakonna poliitiline kurss, kui alustati koostööd progressiivide erakonnaga, mis oli mulle vastuvõetamatu. Seetõttu otsustasin kõigist ametitest tagasi astuda, poliitikast pausi teha ning oma edasine tegevus läbi mõelda.
2019. aastal asutasin ühenduse Tõusev Päike (Austošā Saule), mille aluseks võtsin oma esialgsed poliitilised ideaalid ja varasema kogemuse. Minu eesmärk oli jätkata ideelist tööd väljaspool otsest poliitikat. Hüüdlausega „Lätlus. Õiglus. Kord.“ kujunesime kõige aktiivsemaks Läti rahvuslikuks ühiskondlikuks organisatsiooniks, taastades järjekindla hoiaku ja aktiivse tegevuse kaudu paljude patriootide usu Läti tulevikku.
Osalesime aktiivselt Ukraina toetamises, astusime vastu 9. mai tähistajatele ning aitasime kaasa okupatsioonimonumendi mahavõtmisele. Võitlesime vene imperialismi sümbolite eemaldamise eest linnaruumist ning astusime vastu Kremli-meelsetele aktivistidele, sealhulgas Aleksandrs Gapoņenkole, kes meie avalduse põhjal süüdi mõisteti.
Viie aastaga lõime iseloomu, veendumuste ja tööga tugeva organisatsiooni. Kuna ühiskonnas kasvas nõudlus uue poliitilise jõu järele, vastasime sellele üleskutsele ning asutasime 23. augustil 2025 uue erakonna. Selle asutamisel osales üle 200 inimese, millega loodi mitme aasta järel esimene uus Läti poliitiline erakond. Praeguseks on meil üle 500 liikme, osakonnad mitmes Läti piirkonnas ja linnas ning tugev aktivistide tuumik, kes töötab iga päev selle nimel, et kaitsta perekonda, rahvast ja riiki, ning aidata kaasa lätikeelse ja -meelse Läti taassünnile.
