Kui 85 aasta eest toimunud Suvesõja käigus 28. augustil 1941 vabastasid saksa ja eesti üksused punavägedest Tallinna ning mõni päev hiljem kogu Eesti mandriosa, jäid Lääne-Eesti saared siiski veel kommunistide võimu alla. Saarte vabastamiseks valmistati ette viikingisaagade muinaskangelase järgi nime saanud operatsioon Beowulf, milles osales Saksa 61. jalaväediviis koos paljude eesti vabatahtlikega. Esimesena hõivati 9. septembril Vormsi, misjärel 14. septembril viidi ellu dessant Muhumaale. Juba 17. septembriks olid Saksa väed loonud sillapea ka Saaremaa idarannikul.
Järgnevaid lahinguid Kuressaare vabastamiseks ning eestlaste katseid Eesti Vabariigi taaskehtestamiseks Saaremaal on kirjeldanud piirivalvekapten Villem Raid oma mälestustes, mis ilmusid esimest korda koguteose „Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas” V köite osana. Avaldame need siin nüüd uuesti, meenutamaks Saaremaal 85 aastat tagasi toimunud sündmusi, taganevate kommunistide kuritegusid ning eestlaste osa oma kodumaa vabastamisel.
1940. aastal Eestit haaranud punane okupatsioon oli mind Saaremaalt üle Virtsu ja Pärnu Eesti lõunapiirile Mõisakülla surunud. Saaremaal olin teeninud 1933. aastast peale ning see maa on mulle väga koduseks ja armsaks saanud. Kui ma siis 1941. aasta juulis metsavennana hakkasin kaasa lööma kommunistide väljarookimiseks Eestist, oli mulle endastmõistetavaks eesmärgiks kaasa lüüa ka Saaremaa suunas ja osa võtta Saaremaa vabastamisest.
Sakslaste rinde takerdumisel Pärnu–Tori–Viljandi üldjoonel olin Pärnumaa Omakaitse linna- ja läänejaoskondade ülemana kaasa löönud Omakaitse katsetes Lihula–Virtsu joonel punaste ühendusteed Saaremaaga läbi lõigata ning olin selleks isegi Kilingi-Nõmme Omakaitse üksusi, oma vahvaid kaasvõitlejaid metsavendade päevilt, abiks toonud. Kahjuks oli punaste soomusmasinatega varustatud jõudude ülevõim nii suur, et Omakaitse vähesed üksused, ainult käsirelvadega varustatud, ei suutnud otsustavat tagajärge saavutada ja pidid ainult venelaste ühendusteede häirimisega leppima. Ja kui septembrikuus Saaremaa vallutamisele asuti, toimus see hoopis Tallinnast lähtudes üle Haapsalu–Virtsu, nii et Pärnumaa Omakaitse jäi sellest kõrvale.
Pärnus sai Saaremaa vallutamisele asumine teatavaks 10. septembri paiku seetõttu, et hakati rannikult koondama kaluripaate dessandi jaoks ja eesti kaugesõidukapten [Gustav] Jürgens kutsuti lootsiks dessandi teostamisele. Umbes samal ajal ilmus Pärnusse Tallinnas väljaotsitud ja kohtadele määratud omavalitsuse ja Omakaitse ning politsei juhtivaid tegelasi Saaremaa jaoks: maavanemaks Arnold Paas, Kuressaare linnapeaks Vladimir Kallas, Omakaitse ülemaks kaptenmajor [Gustav] Sääsk, politseiprefektiks [Juhan] Kriisa jne., kogu staap Saaremaa valitsemiseks. Neile oli Pärnu Virtsule lähima linnana lähtekohaks ja ootepaigaks määratud. Paas oli varemalt olnud maanõunik Saaremaal, Kallas Kuressaare linnanõunik, kaptenmajor Sääsk ja tema staabiülem mereväe vanemleitnant [Verner Oskar] Väli (end. Vellig) päritolult saarlased, kuid ammu juba Saaremaalt ära olnud. Teised tegelased olid mulle võõramad.
Läksin kohe Omakaitse juhtide juurde ja palusin ennast Saaremaale kaasa võtta. Vastati, et neil pole koosseisus enam minule sobivat vaba kohta. Arvasin, et reameestest on neil igal juhul esialgu puudus ja et ma sellisena kaasa lähen. Võtsin ennast Pärnumaa Omakaitsest vabaks ning sõitsin 19. septembril koos Saaremaa juhtkonnaga nende omnibusel Virtsu. Samal ööl viidi meid üle Kuivastusse.
Saksa 61. jalaväediviis ja üks eriüksus, mille koosseisu kuulus ka „Erna” eesti vabatahtlike pataljon major [Raimond] Hindpere juhtimisel, oli 14. septembril sooritanud eduka dessandi Muhu põhjarannikule. 16. septembril oli jõutud Saaremaale Orissaarde ning pealetung arenes edukalt Kuressaare suunas. Kuid Saaremaa eesti juhtkonna omnibust ei lubatud esialgu edasi sõita, enne kui diviis annab vabaks vallutatud alasid tagalaasutustele. Ütlesin, et kuna ma ei kuulu selles omnibuses asuvate tagalaasutuste koosseisu, siis minu kohta edasiliikumise keeld ei käi. 20. septembri varahommikul võtsin oma seljakoti selga ja hakkasin astuma lääne poole, lootes sõjaväeautodel küüti saada. Saingi seda kohati, kuigi jalgsi üksinda rinde poole rühkivale eesti kaptenile vaadati vahel võõrastavalt.
Saaremaa tundus võrdlemisi inimtühjana, küllap inimesed hoidusid kõrvale suurelt sõjateelt. Õhtupoolikul sain küüti sõiduautol, millel 61. diviisi suurtükiväeülem kahe kaaslasega sõitis luurele oma väeliigi rakenduse huvides. Paarkümmend kilomeetrit enne Kuressaaret kaldus mu lahkete sõidutajate tee minu jaoks liiga palju põhja poole ja ma loobusin edasisõidust, kui kohtasin ühte oma endist piirivalvurit. Jäin viimase juurde ööbima, ja 21. septembri varahommikul hakkasin jälle Kuressaare poole edasi rühkima. Suurel maanteel sain ühel lahingmoonavooril ka küüti ja kella 10 paiku jõudsin Kuressaare surnuaia juurde, umbes kolm kilomeetrit linnast, just selleks ajaks, kui 151. rügemendi eelkompanii südamik sealt hakkas edasi nihkuma linna poole — järele ees liikuvatele rühmadele.
Punaarmee oli nähtavasti loobunud linna kaitsemisest. Linnaservalt oli kuulda vaid hõredat püssilaskmist — taanduvate punaste järelväe viimaste patrullide tulevahetus. Nii et kogu kompanii juhtimistrupp liikus maanteel püsti. Kustki paremalt kiviaedade tagant tuli üksikuid laske ja üks sõdur sai kuuli pähe ning langes vaikselt kokku.
Esimene maja linna serval lõuna pool maanteed põles leegitsedes. See oli Eduard Sepa, Saaremaal „Vikati-Sepa” nime all tuntud tubli töömehe, kaitseliitlase, meisterlaskuri ja klarnetimängija maja. Poolpõiki vasakult tuli trupp sõdureid üle põllu ja liikus kiirelt linna poole. Nende hulgas mulle hästituntud kuressaarlane Voldemar Nellis kaitseliidu vormis, püss käes. Minu teada oli Nellis ainuke kohalik elanik, kes, relv käes, Kuressaare vallutamisele kaasa aitas. Oli väljaspool linna end varjanud ja sakslaste lähenemisel end nende käsutusse andnud, kes teda teejuhina eelüksuste juures kasutasid.
Veidi hiljem tuli samast suunast, kust Nelliski, veel üks tuttav minu juurde maanteele: kolonelleitnant [August] Kivi. Selgus, et ta oli eesti tõlgiks-sideohvitseriks 151. rügemendi staabi juures. Oli tulnud vaatlusotstarbel ettepoole ja pöördus kohe jälle tagasi.
Umbes paarsada meetrit põlevast majast eemal olles nägin valgepealist tütarlast meile vastu jooksvat. Meieni jõudes ta sõna otseses mõttes langes mulle kaela. Oli põleva maja omaniku tütar ja minu tütre kooliõde Helga Sepp. Ta oli mind eemalt ära tundnud. Tuli nüüd minuga koos linna poole ja jutustas oma isa küüditamisest… ja kuidas viimased punasõdurid taandudes nende maja süüdanud.
Nõnda jõudsime linnavahele. Saksa üksused hargnesid patrullideks ja läbisid linnatänavaid kiirel sammul. Kohalikke elanikke hakkas kohe tänavaile ilmuma, peagi seltsis minuga rohkem tuttavaid — ja kui jõudsin raekoja ette, oli mul juba terve jõuk mehi ümber, ka üksikuid naisi seltsiks Helga Sepale. Mehed kohe pärima, et kuidas ja mis nüüd saab. Arvasin, et oleks kohe tarvis korra ja julgeoleku tagamiseks linnas hakata ustavaid mehi koondama vastavaks rakenduseks. Aga tahaks ennast veidi teetolmust puhastada, enne kui seda asja lähemalt käsile võtta.
Ennast sõber Oskar Sepa korteris veidi korraldanud ja kehakinnitust võtnud, läksin raekotta, kuhu linnapea ooteruumi oli kogunenud umbes 40 meest, suur enamik neist mulle isiklikult tuntud. Teatasin meestele, et omavalitsuse, politsei ja Omakaitse juhtkond on teel Kuressaare poole ja peaks täna-homme kohale saabuma. Et eeltööna tuleks nüüd kohe hakata koostama nimestikku ustavatest isikutest, keda tegevusse rakendada vastavalt võimetele. Lubasin kohe täna püüda sakslastelt veidi relvi hankida, et saaksime linnas julgestusteenistust korraldada ööseks, kuna tõenäoliselt on linnas ja ümbruses üksikult, vÕib-olla ka vähemates salkades punaseid peidus, kes võivad öösel palju pahandust teha. Asuti kohalviibijate nimestikku koostama. Vahepeal oli sisse astunud ka kapten [Mihail] Mikk, kelle ma aga kohe areteerituks pidin tunnistama, kuna ta oli tegutsenud aktiivse kommunistina ja tal oli ränki patte, mille eest pidi vastust andma.
Kapten Miku areteerituks kuulutamine viis mõtted vanglale. Oli seal ehk veel punaste ohvreid kinni? Selgus, et kohalviibijate hulgas oli üks endine vangivalvur, kelle saatel läksime kohe vanglasse. See oli tühi, uksed lukustamata. Samas hoones asusid vanasti ka politseiasutuste ruumid, mis olid samuti tühjad. Asusin oma komandopunktiga kohe neisse ruumidesse, mis olid veel kasutamiskõlbulikus korras. Lukksepad lubasid hoolitseda puuduvate võtmete eest. Hoonele heisati Eesti lipp. Neid ilmus teistelegi hoonetele. Formeerisime Omakaitse üksuse, liikmetel tunnusmärgiks Kaitseliidu käelindid, millised paljud olid alal hoidnud.
Linnas asus väheseid saksa väeüksusi. Venelased olid taandunud Sõrve poole, nendega oli sakslastel ainult nõrk lahingkontakt. Saime linna määratud saksa välikomandandilt paarkümmend vene püssi ja veidi laskemoona, nii et saime ööseks Omakaitse patrullid linna sisemise julgeoleku valvesse rakendada.
Järgmisel päeval, 22. septembril jõudis kohale omnibus Saaremaa omavalitsuse, politsei ja Omakaitse juhtkonnaga, kes kohe asusid oma asutusi korraldama. Maavanem Paas oli Pärnusse maha jäänud, kuna ta oli autoõnnetusel vigastada saanud. Tema asemele määrati ajutiselt loomaarst dr. [Aleksander] Koov. Omakaitse majandusülemaks oli koos muu juhtkonnaga tulnud tuntud Kuressaare kaupmees [Oskar] Kapsi, kes nüüd korraldas muuseas ühistoitlustamise Omakaitse kõrval ka omavalitsuse ja politsei juhtkonnale. Mind määrati Omakaitse Kuressaare jaoskonna ülemaks ja mu käsutusse anti kolm noort mereväeohvitseri, kelledest sain adjutandi ja kaks kompaniiülemat. Neist on nende ridade kirjutamise ajal ainult üks veel mu silmapiiril: mereväeleitnant Viktor Marvet, endine Merekaitseliidu instruktor Saaremaal. Nende kolme tubli ohvitseri ja paljude teiste kohusetruude ning leidlike saarlaste-omakaitselaste kaastööl edenes meie ülesannete täitmine antud olukorras küllaltki hästi.
Järgnevalt lühidalt märkimisväärsemat sellest ajajärgust, mil sakslased ja nende hulgas ka üks meeskond eesti vabatahtlikke 162. jalaväerügemendi koosseisus leitnant [Edvard] Hurti juhtimisel lõid venelastega raskeid lahinguid Sõrve poolsaarel, mil punaarmeelasi kui ka kohalikke kommuniste hulkus üksikult ja vähemates salkades Saaremaal ringi, püüdes Saaremaalt välja pääseda. Vangla täitus jälle vangidega, kelle üle saksa erikohtud tegid elu ja surma otsuseid sageli eestlastele kättesaamata andmete alusel ning motiividel.
Kohe esimestel päevadel leidsid mehed üles suure jalgrataste lao Kuressaare parketivabriku ruumes linna serval, kuhu punased olid koondanud rahvalt ärakorjatud jalgrattaid, arvult umbes kolm tuhat. Panin selle juurde vahtkonna ja lasksin teatavaks teha, et omanikud võivad oma jalgrattad kätte saada registreerimistunnistuse või mõne muu tõendi ettenäitamisel. Neist jalgratastest oli üle poole paremaid rahvale välja antud, kui sakslased asjale jaole said ja rattad sõjasaagina omaks tunnistasid.
Umbes nädal pärast Kuressaare vallutamist teatas mulle ühel ööl üks Omakaitse piilkond, et tundmata ja numbrita auto on peatunud teatud maja ees Uuel tänaval ning sellest läinud kaks vihmamantlis meest majja sisse. Oli ka teada, kes selles majas elasid. Saatsin ühe ohvitseri paari mehega ja julgestuspolitsei ametnikuga asja selgitama. Tabati kaks suurt kala: üks vene kõrgema staabi luureosakonna ülem ja sõjakohtu prokurör, mõlemad polkovniku (koloneli) auastmes. Olid autoga kuskil metsas varjul olnud ja nüüd linna sõitnud tuttavate tütarlaste juurde lootuses erariideid hankida ja ära kaduda. Vangid anti sakslastele üle, kes neilt arvatavasti väärtuslikke andmeid said. Veel vangistasime Saaremaa miilitsaülema [Johannes] Metsa, tabati ka Säre, [Aleksander] Mui, [Johan] Ellam ja [Aleksander] Kuul.
Kuressaare linna täitevkomitee esimees [Herman] Sannik oli kuskil linnas või läheduses varjul ja laskis vahemeeste kaudu minu juures pinda sondeerida, et mis väljavaateid tal oleks põranda alt väljatulemisel. Lasksin talle teatada, et avalik väljatulemine on minu arvates kõige õigem, sest oma peiduurkas ta tabatakse varem või hiljem, kuid tema saatuse otsustab juurdluse tulemus tema süütegudest. Järgmisel päeval ilmus ta ise politseisse.
Minu ooteruumis oli eriti esimestel nädalatel sageli rohkesti inimesi ootamas, kes minuga isiklikult tahtsid kokku saada, nii et adjutandil oli nende sõelumisega küllaltki tegemist, sest mu töökoorem oli suur ja aeg kasin. Oli nende hulgas häid tuttavaid, kes ainult teretulemast ja küllakutset tahtsid üle anda, siis kaebajaid ülekohtu üle, mis neile osaks saanud kas punaste või sakslaste poolt, ja muidugi ka pealekaebajaid, et vaat see ja see oli kommunist. Püüdsin kõigile paar lahket sõna öelda ja jõudumööda abiks olla. Pealekaebajailt nõudsin üksikasjalikke fakte süüdistuste kohta. Kellel neid oli, need saatsin eesti julgestuspolitseisse, kellel polnud, neile ütlesin, et üldsõnaliste süüdistustega pole midagi peale hakata. See tekitas muidugi pahameelt minu vastu.
Käis minu juures ka areteeritute omakseid abi otsimas. Neid ma muidugi aidata ei saanud. Aga ühel hilisõhtul tuli mulle vähetuntud keskealine preili iseenda peale kaebama. Tundsin teda kui ühe riigiasutuse masinakirjutajat, kellel oli vana haige ema ja alaealine vend toita. Ta olevat kuulnud, et kõik kommunistliku partei liikmed ja liikmekandidaadid on saksa SD poolt ette surma mõistetud ilma süü uurimiseta. Jutustas, kuidas teda oli ähvardatud tööta jätta, kui ta ei kirjuta alla sooviavaldusele parteisse astuda, ja et tema haige ema ning väike vend oleks sel puhul nälga jäänud. Uskusin ta juttu ja tundsin ka kommunistide võtteid sellistes asjades. Lubasin tema heaks mõne sõna öelda ja saatsin ta julgestuspolitseisse. Kaaskirjas palusin tema juurdluse juurde ka minu seletus võtta. Seda ka tehti. Ja kümmekond päeva hiljem langes see inimene mulle tänaval kaela: tema juurdlus oli lõpetatud ja ta oli vabaks lastud. Nii et ka SD karmide eeskirjade raames oli inimlikkus võimalik!
Uurimised kommunistide poolt areteeritud ja sellest ajast kadunuksjäänud inimeste kohta andsid lõpuks tagajärgi. Saadi teada, et punase tribunali istanguid oli peetud ööseti dr. Hoffmanni majas, mis asus koos ühe teise majaga Kuressaare lossi vallikraavi ja lossivärava vahel, kus polnud naabruses teisi elamuid lähemal kui teisel pool vallikraavi ja parki selle taga. Üks autojuht oli tunnistanud, et teda oli sunnitud ühel ööl vanglast kinnipeetuid dr. Hoffmanni maja juurde vedama, kuhu neid oli sisse viidud. See teade andis põhjust lossi ümbruses otsimisi toimetada. Mäletatavasti oli selle otsimise juhatajaks ehitusmeister Hindrek Kann, kes asjatundlike koputamistega ja katsumistega punase terrori ohvrite ühishauad lõpuks avastas. Avastamine toimus septembrikuu lõpu- ja oktoobri algupäevil. Avastati üldse kolm suuremat ja kaks vähemat ühishauda, kui õieti mäletan, kokku 79 ohvri laibaga.
Teate saamisel esimese ühishaua avastamisest ruttasin kohale. See haud asus lossi välisõues, lossi läänepoolsest tornist umbes kolmkümmend meetrit lääne poole muruplatsil. Haud, umbes 2×2 m avaga, oli lahti kaevatud, kuid muidu puutumata. Mullakate selle peal oli olnud ainult kuni 50 cm. Ohvrite laibad olid ridamisi üksteise peale laotud. Juba esimene pilk neile ütles, et ohvreid oli metsikult piinatud. Ma ei lasknud enne hauda tühjendama hakata, kui nii Eesti Omavalitsuse ja politsei kui ka saksa sõjaväe ja julgestuspolitsei esindajad olid kohale kutsutud ühes arstidega. Siis asuti laipade väljavõtmisele ja identifitseerimisele ning arstlikule ülevaatusele. Avastuse kohta koostati protokoll ja ühishaud kui ka ohvreid fotografeeriti üksikult.
Ma ei mäleta, et ükski ohver olnuks jõledate piinamise tunnusteta. Oli murtud luid ja löökidest lömastatud nägusid. Oli keedetud käsi ja jalgu, milledel punsunud nahk oli lahtiselt ümber nagu kindad. Seda kõike ei suuda ega taha üksikasjalikult kirjeldada. Tegin korralduse, et raskemad süüdlased, eesotsas kapten Mikuga, rakendataks nende õnnetute ohvrite laipade hauast väljatõstmisele, mis ka sündis.
Järgnevatel päevadel leiti teine suurem ühishaud Lossi välisõue lõunaserval lossivalli all ja kolmas lossi sees, endise sepise, rahvasuus piinakambri, mis avanes lossi siseõuele, muldpõranda all. Neis kolmes hauas oli igas üle kahekümne ohvri laiba, täpsemalt ei mäleta. Hoffmanni maja juurest lossivalli ja vallikraavi vahel leiti kaks vähemat hauda. Kõik nendes haudades leitud ohvrite laibad kandsid piinamise tunnuseid, ühed rohkem, teised vähem, ka ühe saksa lenduri laip, mille sõrmekondid olid puruks murtud.
Nägin viit ühishauda oma silmaga, enne kui neid tühjendama hakati. Kuid ma ei saanud viibida kogu aja ohvrite ülevaatuse ja identifitseerimise juures. Nii ei mäleta ma ka enam, kes need ohvrid kõik olid. Lootsin, et vastavad protokollid kord avaldatakse. Mäletan vaid oma tublit endist piirivalvurit, Sõrve kordoni ülemat Jaan Utsarit, Kuressaare merekooli juhatajat Jaan Teeäärt ja Virtsu raudteejaama einelauapidajat proua [Alma-Helene] Kotti.
Sakslaste edu Sõrve rindel oli Kuressaares märgatav selle järgi, kuidas vangivõetud punaarmeelasi linna saabus. Septembri lõpupäevil, kui rinne oli Kaugatoma–Rannaküla joonele nihkunud, ilmusid linna esimesed suuremad sõjavangide kolonnid, nende hulgas palju haavatuid. Haavatud sõjavangide haiglad vene meditsiinilise personaaliga avati saksa gümnaasiumi hoones ja ühes eramajas Pargi ja Lossi tänavate nurgal, mis oli varem ühe vene asutuse käes olnud ja selletõttu tühi. Nende haiglate valve tehti Omakaitse ülesandeks.
Rännakuvõimeliste sõjavangide jaoks korraldati läbikäigulaager „Kruubi rogatki” juures lagedal põllul, Kuivastu maantee ääres, linna lähedal. Õhtuks linna jõudnud sõjavangid paigutati ööseks sellesse laagrisse lageda taeva alla sügisporisel põllul ja järgmisel hommikul viidi nad jalarännakul jälle edasi.
Kohe esimesel õhtul, kui see laager mehitati, teatas mu luureteenistus, et vangide hulgas on ka eestlasi. Sõitsin kohale ja tegin kindlaks, et on tegemist mobiliseeritud eestlastega nii Saaremaalt kui ka mujalt. Laagrikomandandi lahkel vastutulekul eraldati kohe eestlased venelastest. Ja veel samal õhtul sain linnakomandandilt pärast diviisiülemaga läbirääkimist loa kõigi eestlaste-sõjavangide eraldamiseks venelastest ning paigutamiseks linna Omakaitse valve alla kuni korralduseni. Paigutasin nad venelastest tühjaksjäänud majja Tallinna tänaval politseihoone kõrval. Omakaitse majandusülema Kapsi hoolitsusel said mehed värsket põhku küljealuseks ja ka korralikku toitu.
Nende sõjavangide hulgas oli ka üks mu koolivend Tallinnast, kelle määrasin eestlaste sõjavangilaagri vanemaks. Andsin talle ka erijuhiseid, sest ma olin sakslaste ees võtnud endale vastutuse, et ükski kommunist eestlaste hulgas varjupaika ei leia. Hiljem tuligi mõni üksik mees teiste hulgast eraldada.
Edasi valvas Omakaitse kõiki sõjavangide kolonne – need käisid kõik Kuressaarest läbi – ja eraldas eestlased välja. Neid kogus mitusada meest, täpset arvu ei mäleta. Igatahes jäid ruumid väga kitsaks, sellepärast üritasin sakslaste juures eesti sõjavangide vabakslaskmist kohapeal. Pika kauplemise järel sain niikaugele, et Saaremaalt pärinevad mehed kohapeal vabastati, kuna mandrimehed lõpuks, kui sõjavange enam juurde tulemas ei olnud, mandrile lasti. Kus ja millal neid sõjavangist vabastati, seda ma ei tea.
5. oktoobril murdsid sakslased Punaarmee viimase vastupanu Sõrve poolsaarel.
