2020. aastal leiti Venemaal Novgorodi Troitski XVI kaevealalt tagasihoidlik, ent harukordne ese – metallkinnitusega metssea kihvast amulett. Hiljuti publitseeritud uurimistulemused tõstatavad uuesti ammused küsimused Novgorodi linna sünniloo ja esimeste asukate üle. Nimelt viitab leid selgelt, et veel sajandeid pärast slaavlaste ristiusustamist püsisid Novgorodis mõningad paganlikud kombed – ning võib-olla koos nendega ka soomeugri tšuudide mõju.
Ese on erakordne: tegemist on vana (üle 8-aastase) metssea kihvaga. Sellele on valatud tinapõhine metallkorpus, mis imiteerib hõbedat ning millele on lisatud keerukas graveeritud ornamentika. Uuringutulemused näitavad, et amulett valmistati 12. sajandi lõpul või 13. sajandi alguses ning see kuulus ilmselt kõrgema staatusega isikule, kelle jaoks oli oluline sõjaline, jahinduslik ja rituaalne tähendus.
Niisiis ei piirdu leiu tähendus tehnoloogia või materjaliteadusega. Küsimus, miks selline ese üldse eksisteerib, viib meid sügavale Novgorodi sünniloo ja selle algse elanikkonna küsimuse juurde.
Arheoloogiline kontekst näitab, et amulett leiti linnamajapidamise alalt, mis kuulus jõukasse hoovikompleksi. Sama kihti iseloomustavad relvad, importesemed ja prestiižsed dekoratiivobjektid. Tegemist ei olnud juhusliku kaotatud eseme, vaid teadlikult hoitud või kantud rituaalse objektiga.
Metallkorpus on valmistatud tina ja plii sulamist, mille valmistustehnika näitab teadlikku materjalide kombineerimist ja keerukat valutehnikat. Analüüsid näitavad, et tegemist ei olnud hõbedaga, nagu esialgu arvati, vaid kõrge puhtusastmega tinaga, mida kasutati sageli hõbeda visuaalseks jäljendamiseks.
Metssea kihv oli muinasaja lõpul seotud jahimüstika, sõdalaskultuuri ja loomajõu ülekande ideega – veendumusega, et looma jõud kandub tema kehaosa kaudu inimesele. Metssea roll keskaegses Euroopas oli mitmekülgne: ta oli ühtaegu nii kuninglik jahiloom kui ka ohtlik, peaaegu kontrollimatu vastane. Sellise looma tapmine oli rituaalne akt, mis nõudis julgust ja oskust.
Uuringu üks olulisemaid järeldusi on, et sellised amuletid olid kasutusel ka pärast Novgorodi ametlikku ristiusustamist ning nende algne sümboolne tähendus oli aja jooksul muutunud või osaliselt kadunud. Isegi kui vanad rituaalsed esemed ja uskumused kohandusid uue kristliku maailmapildiga, ei hääbunud nad täielikult. Sellised esemed võisid olla samal ajal kaitseamuletiks sõdalaste seas, staatuse märgiks eliidi hulgas, jahimüstika sümboliks, ning võib-olla ka perekondlikuks pärandiks.
Ajaloolistes kroonikates on Novgorodi piirkonna eel-slaavi elanikkonda nimetatud „tšuudideks”. Seda mõistet on otseselt seostatud läänemeresoome rahvastega – kõige enam Novgorodi ümbruses asunud vadjalaste, isurite ning eestlastega. Enne slaavlaste suuremat sisserännet alates 8. sajandist oli Volhovi piirkond asustatud soomeugrilaste poolt. Nende tsivilisatsioon oli ühtaegu tihedalt seotud Läänemere idarannikuga, nagu näitavad toonased kaubateed. Hilisem Novgorod kujunes mitmekihiliseks linnaks, kus elasid erinevad etnilised ja keelelised grupid.
Vanema asustuskihiga oli tšuudide linnaosa Volhovi läänekaldal, kuhu kerkis ka Novgorodi kindlus ehk kreml. Hilisem slaavi asustus koondus aga idakaldale ning kasvas tasapisi ja jättis arvuliselt tšuudid vähemusse. Sellele viitavad nii Novgorodi linnaosade tänaseni säilinud nimed kui ka linna ruumiline kihistus ja erinevad matmiskombed.
Tšuudide mõju oli oluline ka Novgorodi poliitilise kultuuri tekkel. Sealsed kogukondlikud otsustusvormid pidid kujunema mitmekultuurilises keskkonnas. Näiteks veetše-tüüpi rahvakogunemiste, mis on sarnased nii skandinaavia tingide kui Henriku kroonikas mainitud Raikküla kärajatega, traditsioon võib olla tekkinud erinevate kohalike kultuuride segunemisel. Hilisem Novgorodi vabariik oli selle pika protsessi poliitiline jätk.
Kindel ajalooline murdepunkt Novgorodi ajaloos on 15. ja 16. sajand, mil Moskva tsaarid mitu korda vallutasid linna ja surusid vastupanu veriselt maha. Sellega lõppes Novgorodi iseseisev vabariiklik periood ning koos sellega kadus ka suur osa varasemast eripärast.
Maagilised loomaamuletid, nagu 2020. aastal Novgorodist leitu, olid eriti omased just soomeugri rahvastele. Arheoloogiline materjal Novgorodist näitab nüüdseks selgelt, et sellised amuletid ei kadunud pärast ristiusustamist. Pigem vähenes nende arv ja muutus kontekst. See aga viitab kultuurilisele järjepidevusele. Uskumused, mis olid seotud kaitse, õnne ja jahimüstikaga, võisid jätkuda igapäevases praktikas isegi siis, kui ametlik religioon oli muutunud.
