Lavastaja Hendrik Toompere tõstatas 6. veebruaril Vikerraadio saates „Reedene intervjuu“ teravaid küsimusi Eesti ühiskondliku arutelu keskmesse tõusnud teemadel – immigratsioonist rahvusriikluse tähenduseni. Tema sõnul on küsimus tööjõurändest ja eestlaste rollist omaenda majandusruumis jõudnud punkti, kus seda enam vaiba alla pühkida ei saa.
„Immigratsioon on üle piiri. Mingi aeg tagasi ei tohtinud sellest rääkida, nüüd on hakanud asi muutuma. Immigrantide hulk on juba päris suur. Endised kõva häälega rääkijad on vait jäänud. Räägitakse, et töökäsi on puudu, aga kuhu lähevad eestlaste töökäed?“ küsis Toompere saates. Ta tõi esile igapäevaelulisi näiteid teenindussektorist ja linnaruumi kogemusest, kirjeldades olukorda, kus paljudes rollides kohtab üha harvem eesti keelt emakeelena kõnelevaid töötajaid ning küsis, miks samal ajal räägitakse kodumaise tööjõu puudusest.
Toompere sõnul on rahvusriigi idee Eesti kontekstis praktiline, mitte ideoloogiline küsimus. „Kui mina hakkan rääkima, et tahaks, et Eesti oleks rahvusriik – sest meil ei tule riik teistmoodi välja –, siis süüdistatakse mind momentaalselt trumpismis või milles iganes,“ märkis ta, kritiseerides poliitilise arutelu polariseerumist ja sildistamist. Tema hinnangul kiputakse importima välisriikide vastandusi Eesti poliitikasse, selle asemel et lahendada kohalikke probleeme ja säilitada mitmekesine ideedemaastik.
Samal ajal ei hoidunud ta kriitikast ka konservatiivse poliitika suunal, märkides, et rahvusriigi eest seismine ei peaks tema hinnangul olema seotud teiste ideoloogiliste konfliktidega. „Mõned erakonnad, näiteks EKRE, võtavad endale õiguse rääkida, et nemad on rahvusriigi ja rahu poolt – mille poolt olen ka mina. Aga teiselt poolt ajavad nad mingisugust absurdset jama, mingit õudset võitlust LGBT-ga. See on nagu komplekt, kvantfüüsiline keha,” selgitas Toompere.
Samuti pööras Toompere tähelepanu venelaste lõimumisküsimustele. „See on sama lugu meie vene kogukonnaga, keda on üritatud 30 aastat integreerida, aga nad pole keelt selgeks õppinud 30 aastat. Aga see mentaliteet, et nad on härrad, uinub nagu katkupisik ja tuleb jälle välja. Need on asjad, millele peame tähelepanu juhtima,” rõhutas lavastaja.
Lisaks immigratsioonile tõi ta esile sõnavabaduse ja avaliku arutelu seisundi, leides, et ühiskonnas on tekkinud enesetsensuuri õhkkond, kus teatud seisukohtade väljendamine võib kaasa tuua tugeva avaliku surve. Võrdluses lääneriikidega on lood Eestis Toompere hinnangul siiski paremini. „Selle suure nahutamise kõrval võib öelda, et on ka häid asju: senine sõnavabadus ja kõik see. Kui kuulen, kuidas Inglismaal hakatakse Facebooki postituse eest inimesi vangi panema, siis meil on esialgu veel hästi.”
Rahvusriigi ja kohaliku otsustusõiguse teema kerkis esile ka Toompere kriitikas energiataristu arenduste suhtes Väike-Maarja piirkonnas, kus planeeritavad suured tuulepargid on tekitanud kohalike seas vastuseisu. „Kõige hullem on see, milliseks muutub keskkond,” on lavastaja nördinud. „Ühe tuugeni alus on umbes 30 korda 30 meetrit ja sügavus neli meetrit, see valatakse kõik betooni täis. Need on meie Eesti põllumaad. Seda enam, et tegemist on karstialaga.” Tema hinnangul teenib suuremahuline tuuleparkide arendus vaid välismaiste ettevõtjate kasumihuve, toomata Eestile ka reaalset majanduslikku kasu.
