23. veebruar 1918 on Eesti riikluse loos kuupäev, mis jääb sageli järgmise päeva varju. Ometi seostub see õhtu Pärnus ühe konkreetse nimega – vandeadvokaat Hugo Kuusneriga. Tema hääl kandis esimest korda avalikult rahva ette teksti, millest kujunes Eesti riigi alus. Kes ta aga oli ning milline oli tema teekond enne ja pärast seda hetke, on jäänud üldises mälus märksa hägusemaks.
Hugo Jakob Kuusner sündis 19. märtsil 1887 Pärnus jõukamas linnaperes, mis võimaldas talle korraliku haridustee. Pärast Pärnu gümnaasiumi lõpetamist töötas ta mõnda aega Soomes koduõpetajana ning jätkas seejärel õigusteaduse õpinguid Peterburis ja Kiievis, kus lõpetas ülikooli 1912. aastal. Juba koolipõlves paistis ta silma rahvusliku organiseerijana – ta kuulus põrandaaluse õpilasühingu „Taim“ asutajate hulka ning osales aktiivselt eestimeelse mõtte levitamises. Sama joon kandus edasi ka üliõpilasellu: Kiievis aitas ta rajada kohalikku Eesti seltsi.
Juristina tegutses Kuusner Riias ja seejärel kodulinnas Pärnus, kus ta kujunes nähtavaks seltskonna- ja poliitikategelaseks. Veebruarirevolutsiooni järel 1917 valiti ta linnanõunikuks ning Maapäeva saadikuks. Tema ülesanded hõlmasid nii rahvakoosolekute korraldamist kui ka linna varustusküsimuste juhtimist. Samal ajal süvenes poliitiline kaos: Vene võim lagunes, bolševikud tugevnesid ja Saksa väed lähenesid.
Selles segaduses arreteerisid bolševikud Kuusneri 18. jaanuaril 1918, kuid tal õnnestus vanglast vabaneda tänu oma abikaasa aktiivsele tegutsemisele. Tallinnas osales Kuusner salajasel koosolekul, kus arutati olukorda ja tutvustati värskelt koostatud iseseisvusmanifesti. Peagi sõitis ta tagasi Pärnusse, kuhu toodi talle Maapäeva asjadevalitseja Jaan Soobi kaudu ülesanne korraldada manifesti avalik ettelugemine. Soop tõi manifesti teksti kaasa varjatult, legendi järgi kalossi voodri vahel.
Kuusner astuski 23. veebruari õhtul Endla teatri rõdule. Tema ihukaitseks oli vaid käputäis koolipoisse ja näitlejaid. Olukord oli ebakindel: bolševike võim polnud kadunud, Vene väed liikusid ringi ja Saksa väed olid lähenemas. Sellest hoolimata luges Kuusner tõrvikute valguses manifesti rahvale ette.
Kui järgmisel päeval algas Saksa okupatsioon, pidas Hugo Kuusner oma kohuseks minna Maapäeva liikmena okupatsioonivõimu ette ning deklareerida selgesõnaliselt Eesti iseseisvaks vabariigiks kuulutamist. Esialgu näis talle, et seda võetakse teadmiseks, kuid illusioon hajus kiiresti. Juba 6. märtsil 1918 arreteerisid sakslased ta ning järgnes seitse ja pool kuud vangistust ja koduaresti.
Vabanemise järel jätkas ta avalikku tegevust. Temast sai Ajutise Valitsuse volinik Pärnus ja Pärnumaal, sisuliselt esimene iseseisvusaja maavanem ning linnapea. Ta osales Asutava Kogu töös, tegutses Rahvaerakonnas ja oli aastail 1923–1928 Postimehe Pärnu väljaande toimetaja. Vandeadvokaadina töötas ta 1930. aastate keskpaigani.
Hugo Kuusner meenutas, et 23. veebruaril 1928 tegid kindral Aleksander Tõnisson ja kolonel Aleksander Rosenberg talle ettepaneku astuda taas Endla teatri rõdule ja manifest ette lugeda, kuid ta keeldus sellest kategooriliselt, rõhutades, et ta ei ole näitleja ning sündmust ei tohi labastada tühiseks etenduseks. Sama hoiak saatis teda hiljemgi: 1929 ei võtnud ta vastu Kaitseliidu määratud III järgu Kotkaristi ega nõustunud Eesti Kultuurfilmi sooviga lasta end rõdul filmida või pildistada. Tema mälestustes kajab läbi kibestumus, et kui tal 1933. aastal äritegevuses tekkis väike võlg, reageeris riik kiiresti, ent tema kolmekümneaastast seltskondlikku teenistust ei peetud märkimisväärseks.
1933. aastal mõisteti ta ametialase süüteo eest 1,5 aastaks vangiroodu ning hiljem loobus ta nii advokaadipraksisest kui poliitikast. Ta keskendus aiandusele, rajades Pärnus kasvuhooneid ja majandades kinnisvara. Samal ajal jäi teda saatma vaidlus küsimuse üle, millal Eesti riik tegelikult välja kuulutati. Kuusner pidas õigeks tähistada 21. või 23. veebruari, viidates manifesti varasemale versioonile ja Pärnus toimunud avalikule proklamatsioonile. Ta pöördus korduvalt neis asjus võimude poole, kuid ametlikuks tähtpäevaks kinnistus siiski 24. veebruar.
Nõukogude okupatsioon lõpetas Kuusneri elutee. 14. juunil 1941 ta arreteeriti ning perekond represseeriti. Hugo Kuusner saadeti Sverdlovski oblastisse vangilaagrisse, kus ta suri 23. märtsil 1942. Tema matmispaik on teadmata.
Kuusneri lugu on vastuoluline ja ebaühtlane nagu ajastu ise. Ta oli jurist ja poliitik, rahvusliku liikumise aktivist, vang nii tsaaririigi, bolševike kui sakslaste ajal, hiljem riigitegelane, seejärel kõrvaletõmbuja ning lõpuks repressioonide ohver. Tema nimi seostub ühe konkreetse õhtuga Pärnus, kuid tema elukäik ulatub kaugemale sellest sümboolsest hetkest. Kui 23. veebruari meenutada, tasub näha selle taga mitte ainult manifesti ettelugejat, vaid inimest, kelle teekond peegeldab Eesti riigi sündi ja selle ajastu keerukust tervikuna.
