Kliimaministeeriumi eestvedamisel kiirkorras menetlusse saadetud looduskaitseseaduse ja metsaseaduse muudatused on pälvinud teravat kriitikat. Keskkonnaõiguse Keskuse (KÕK) analüüs leiab, et eelnõud on läbi mõtlemata, vastuolus hea õigusloome tavaga ning võivad ohustada nii Eesti looduskaitseväärtusi kui ka rahvusvaheliste kohustuste täitmist.

KÕKi juristide hinnangul on suur osa eelnõudesse jõudnud muudatustest kooskõlas metsa- ja keemiatööstuse pikaajaliste nõudmistega. Samas on looduskaitseorganisatsioonide aastaid esitatud ettepanekud – näiteks lindude pesitsusrahu selge ja siduv kehtestamine – taas eelnõudest välja jäetud. Seadusemuudatuste üheks ametlikuks eesmärgiks nimetatakse küll õigusselguse loomist, kuid analüüsi kohaselt tekitavad kavandatud muudatused hoopis täiendavat segadust.

Keskkonnaõiguse Keskus juhib tähelepanu, et nii ulatuslike ja põhimõtteliste muudatuste puhul oleks pidanud koostama väljatöötamiskavatsuse ning põhjaliku mõjuhinnangu. Seda pole aga tehtud, kuigi selline kohustus tuleneb Vabariigi Valitsuse määrusest „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ (HÕNTE). Mõju hindamisest võib loobuda vaid erandjuhtudel, kuid KÕKi hinnangul puudub praegusel juhul sisuline põhjendus, miks seaduseelnõud on kuulutatud kiireloomuliseks.

„Täna on selle seadusega kiire eelkõige tööstuse esindajatel, mitte ühiskonnal tervikuna,“ märgivad analüüsi koostajad.

Eelnõude keskne muudatus näeb ette, et edaspidi oleks kuni 30% Eesti maismaast ja merest „tõhusa kaitse“ all, samal ajal kui vähemalt 70% metsamaast peaks olema majandusmets. KÕKi hinnangul on selline lähenemine õiguslikult problemaatiline ja võib minna vastuollu nii põhiseaduse kui ka Euroopa Liidu loodus- ja linnudirektiividega.

Analüüsis tuuakse välja, et ei ole selgelt defineeritud, mida tähendab „tõhus kaitse“ ega millised alad ja milliste kaitse-eesmärkidega sinna arvestatakse. Samuti on ebaselge, mida täpselt hõlmab majandusmetsa mõiste ning millised piirangud sellistel metsadel kehtivad. Selline ebaselgus on vastuolus õigusselguse põhimõttega ning võib tulevikus sundida kaitsealasid kaitse alt välja arvama.

KÕK leiab, et kavandatavad muudatused seavad majanduslikud huvid looduskaitselistest eesmärkidest ettepoole. See võib takistada elupaikade ja liikide soodsa seisundi saavutamist, mida nõuavad nii ELi õigusaktid kui ka rahvusvahelised kokkulepped.

KÕKi õigusekspert ja analüüsi üks autor Kärt Vaarmari rõhutab, et koalitsioonileppes kokku lepitud ideed ei saa automaatselt muutuda seaduseks. „Praegu ei ole vähimalgi määral selge, kuidas Eesti loodus pärast nende muudatuste tegemist kaitstud saaks,“ ütles Vaarmari.

Analüüs toob esile ka rea konkreetseid probleeme: loodusmetsade kaitse piirdumine vaid riigimaadega, kohalike omavalitsuste õiguste piiramine kaitsealade loomisel, maaparandustegevuste lihtsustamine kaitsealadel ning metsanduse arengukava koostamise kohustuse kaotamine. Samuti peetakse problemaatiliseks harvendusraiete teatamiskohustuse kaotamist ja ministrile antavat laia voli raiemahtude muutmiseks.