Tartu rahuleping, mis allkirjastati 2. veebruaril 1920, pani aluse Eesti Vabariigi rahvusvaheliselt tunnustatud riiklusele ja määras kindlaks Eesti idapiiri. See ei olnud üksnes sõjategevuse lõpetamine, vaid õigusakt, millega Venemaa tunnustas Eestit iseseisva ja suveräänse riigina ning loobus igaveseks kõigist õigustest Eesti territooriumi suhtes. Tartu rahu on seetõttu Eesti õigusliku järjepidevuse keskne tugisammas ning osa rahvusvahelisest õiguskorrast, mille kehtivust ei vähenda hilisemad okupatsioonid ega ühepoolsed poliitilised deklaratsioonid.
Tartu rahu ei ole vaid ajalooline dokument. Tänasel päeval tuleb tunnistada, et Venemaa okupeerib endiselt ligikaudu 5,2% Eesti Vabariigi territooriumist, sealhulgas Petserimaad ja Narvataguseid alasid, mis kuuluvad Tartu rahu järgi Eestile. Okupatsioon ei muuda piiri õiguslikku kehtivust ega anna alust loobumiseks Eesti territooriumist. Vastupidi, rahvusvahelise õiguse järjepidev järgimine eeldab, et Eesti peab neid alasid endiselt oma territooriumi lahutamatuks osaks, sõltumata sellest, milline on hetke julgeolekuseis või jõudude vahekord.
Tartu rahu õpetab, et riigi kestlikkus tugineb õigusele, järjekindlusele ja pikaajalisele vastutustundlikule tegutsemisele. Eesti huvides ei ole emotsioonidest või lühiajalistest kaalutlustest lähtuvad sammud, vaid rahulik ja järjekindel ootamine hetkeni, mil rahvusvaheline olukord võimaldab Petseri ja Narvataguse vabanemist ning Eesti territoriaalse terviklikkuse taastamist. Selline hoiak ei tähenda passiivsust, vaid teadlikku panustamist oma kaitsevõimesse, liitlassuhetesse ja rahvusvahelise õiguse tugevdamisse.
Koiduaeg on Tartu rahuga seotud küsimusi kajastanud järgnevates artiklites:
- JUHTKIRI. Tartu rahu piirid on Eesti riikluse nurgakivi
- Tartu rahu – ajalooline võit ja tänane õppetund
- Indrek Schwede: osa Eestist on endiselt annekteeritud
- Postimehe toimetus: Petserimaa on okupeeritud ala
