Rahvusvaheline teadlaste rühm on avaldanud uue uuringu, mis pakub värskeid andmeid Põhjamaade tuntuima eelajaloolise veesõiduki – Hjortspringi paadi – päritolu kohta. Ligi 150 aastat pärast paadi avastamist viitavad uued keemilised ja loodusteaduslikud analüüsid, et see tehniliselt kõrgetasemeline alus ei olnud ehitatud Skandinaavias, vaid hoopis Läänemere idakaldal, ning suure tõenäosusega just Eestis.

Hjortspringi paat leiti 19. sajandi lõpus Taanis Alsi saarel asuvast rabast. Tegemist on vanima terviklikuna säilinud plankudest paadiga Skandinaavias, mis pärineb eelrooma rauaajast, ligikaudu 4.–3. sajandist eKr. Paat oli umbes 20 meetrit pikk ning suutis kanda kümneid sõdalasi. Koos laevaga leiti suur hulk relvi ja varustust, mille põhjal on teadlased järeldanud, et tegemist oli mereretkega saabunud sõjasalga alusega, mis pärast kaotatud lahingut ohverdati rabasse tänuannina.

Pikka aega on vaieldud, kust need ründajad pärinesid. Varasemates uurimustes peeti tõenäoliseks Saksamaa põhjarannikut või Taani lähipiirkondi. Nüüd ajakirjas PLOS One avaldatud uuring seab need oletused kahtluse alla. Lundi Ülikooli juhitud teadusprojekt analüüsis paadi tihendusmaterjale ja nööre, kasutades tänapäevaseid meetodeid, sealhulgas gaaskromatograafiat ja massispektromeetriat.

Analüüs näitas, et paadi veekindlaks tegemiseks kasutati männitõrva ja loomarasva segu. Just see osutus võtmetähtsusega avastuseks. Uuringus kasutatud männi õietolmu levikukaardid näitavad, et Taani, Lõuna-Rootsi ja Põhja-Saksamaa rannikualadel oli tol perioodil männimetsi suhteliselt vähe.

Seevastu Läänemere idakallas, sealhulgas tänapäeva Eesti ja eriti Saaremaa, kuulus piirkondade hulka, kus männitõrva tootmiseks vajalik tooraine oli laialdaselt kättesaadav. See tähendab, et ründajad võisid ette võtta mitmesaja kilomeetri pikkuse mereretke üle avamere, mis omakorda viitab kõrgele meresõiduoskusele ja hästi organiseeritud ühiskonnale.

Lisaks keemilistele analüüsidele andis uuring uusi andmeid ka paadi vanuse kohta. Esmakordselt dateeriti otse paadi konstruktsioonis kasutatud nöörid, mis kinnitasid, et alus oli kasutusel 4. või 3. sajandil eKr. Uurimistöö käigus avastati paadi tihendusmaterjalilt isegi osaline inimese sõrmejälg, mis pakub üliväärtuslikku otsest seost konkreetsete inimestega, kes selle veesõiduki ehitasid või seda kasutasid.

Uuringu autorite hinnangul avavad tulemused uusi küsimusi Läänemere piirkonna varase meresõidu ja poliitiliste suhete kohta. Eesti kontekstis on avastus märgiline, kuna see tõstab esile Läänemere idakalda rolli Põhja-Euroopa varases merendusajaloos ning osutab, et meie esivanematel võis juba rohkem kui 2000 aastat tagasi olla tehnoloogiline ja organisatsiooniline suutlikkus kaugeteks meresõitudeks ja sõjalisteks ettevõtmisteks.