Loe kõiki osi siit.

Valgete pealuud Mahno mustade anarhistide vastu

Nestor Mahno Revolutsiooniline Ülestõusnute Armee sai alguse partisanisalkadena 1918. aasta kevadel Ukrainas Austria-Saksa okupatsiooni oludes. Seega taas puhtalt vabatahtlik liikumine.

Kui pealinnaks saab seda nimetada, siis oli selleks Mahno koduküla Huljaipole Jekaterinoslavis. Alles üsna hiljuti, 2022.–2023. ja 2025. aastal käisid seal taas ägedad võitlused Vene ja Ukraina vägede vahel.

Mahno võttis juba 16-aastaselt osa 1905. aasta revolutsioonist kui sotsiaaldemokraat. Temast sai 1917. aastal kohaliku talupoegade nõukogu esimees. Kuni Veebruarirevolutsioonini oli ta kinni istunud (1910. aastal oli tsaarikohus ta tegelikult poomissurma mõistnud) terrorirünnakute eest, et rahastada anarhistlikku revolutsiooni.

Loosungiteks oli anarhistidel võimuesindajateta tööliste föderatsioon, täielik vabadus ja enesemääramine ilma rahvusliku või ühegi parteilise jooneta. Loomult oli see moodustis anarhistlik-agraarne, kuigi toetajaid leidus ka linnakodanike ja haritlaste seas. Mõnel määral oli Mahno vaated seetõttu Ukraina rohekaardiga sarnased.

Tipphetkel, 1919. aasta sügisel hõlmas see Vaba Territoorium ehk “mahnovitšina” kahte miljonit elanikku 72 vallas Jekaterinoslavi ja Tauria kubermangus, peamiselt talupoegade asuala. Lahingusse oli panna 130 000 võitlejat Ida-Ukrainas.

Algselt võitlesid ülestõusnute salgad okupantide ja Skoropadskõi hetmanadi vastu. Hiljem Petljura rahvuslastega, siis Denikini ja Wrangelli vabatahtlike valgete vägedega ning punastega. Ent võitlusi jätkus ka erinevate atamanide vastu.

Kolmel korral ühendasid anarhistid jõud bolševikega (esmalt Petljura vastu, siis juba Denikini vastu), vallutasid Krimmigi valgete käest, ent maailmavaateliste erinevuste tõttu läksid suusad ka kolmel korral jälle risti. Kuni Trotski lasi Mahno kindralstaabi Krimmis maha lasta.

Sellega oli anarhistide loojak kätte jõudnud, millest nad enam taastuda ei suutnud. Mahno pagenes 78 kaaslasega üle piiri Rumeeniasse. Paguluses kirjutas ta meenutusi, publitsistikat väljaannetele ja suri Pariisis 1934. aastal.

Mahnovitšina algas stiihilise võitlusena sakslaste-austerlaste okupatsioonivõimude ja hetmani vastu, ent rahastas ning varustas relvadega seda Puna-Venemaa, ilmselgelt Bresti rahu rikkudes. Ukraina jagunes sel hetkel meelsuselt anarhistlikuks idaks ja rahvuslik-demokraatlikuks läänes (Direktoriaadi ja rahvavabariigi pooldajateks).

Taganrogis otsustas anarhistide kongress saata Mahno okupatsioonivõimudega võitlema. Taas aitasid bolševikud teda illegaalsel teekonnal. Pärast mõningaid kokkupõrkeid sakslastega alustas Mahno pankade vara natsionaliseerimisega, et võitlust jätkata. Ta oli üsna edukas.

Olulise osa Mahno sõjaväest moodustasid Musta mere laevastiku anarhistlikud madrused, kuid sama tähtis oli kohalike “roheliste” toetus. Okupatsioonivõimud ja hetman polnud oma rekvireerimistega kuigi populaarsed. Juba 1918. aasta novembris ühendas Mahno 6000 võitlejat.

Novembrirevolutsiooni järel Saksamaal tühistas Nõukogude Venemaa Bresti rahu. Ukraina rahvuslikud jõud nimetasid end seepeale kõrgeimaks ajutiseks võimuks Ukrainas, punased omalt poolt hakkasid nõukogude võimu kehtestama, aga Mahno üritas oma revolutsioonilise staabiga nende jõudude kõrval iseseisvust sälitada. Sakslased koos Skoropadskõiga aga lasid jalga koju. Tee peal röövisid neid ohtralt anarhistid ning talupojad, et saada relvi ja muud varustust.

Mahnol, kes liikus oma vägedega põhja ja Jekaterinoslavist lääne suunda, tekkisid juba siis kokkupõrked Petljura pooldajatega. Erinevus nende jõudude vahel oli vaid aktsendis: Petljura nägi Mahno liikumist kui osa Ukraina suuremast revolutsioonist, mis tuleb enda mõju alla ühendada, et võidelda Punaarmee vastu; Mahno keeldus sellisest ühendusest, kuna nägi Petljurat kui kodanlikku natsionalisti, kes seisab tegelikul revolutsiooni teel.

Selle asemel sõlmis Mahno 1918. aasta detsembri lõpus hoopis liidu Jekaterinoslavli kommunistidega ning lõi petljuralaste garnisoni 7000 väitlejat linnast välja, avas vangla ning lasi kurjategijad tänavale röövima. Mahno vägede ülesandeks jäi linna kaitse edasine kindlustamine, tast endast sai sõja-revolutsioonikomitee liige ja kohaliku nõukogude revolutsioonilise töölis-talupoegade armee komandör.

Esmalt kindlustas Mahno oma vägede varustatuse relvade ja muu vajalikuga. Kahe-kolme päeva pärast alustasid petljuralased vasturünnakut koos reservidega Aleksandrovskist ja lõid Mahno sisuliselt lahinguta linnast välja. Mahno, kelle ridades oli enne Jekaterinoslavi vallutamist ligikaudu sada ratsaväelast ja 400 jalaväelast, liikus oma pealinna Huljaipolesse vaid paarisaja allesjäänud võitlejaga. Petljuralased said samal ajal võimaluse õiendada arveid linna jäänud vastastega. Mõneks ajaks jäid need jõud passiivsesse patiseisu, mille jooksul paljud petljuralastest talupojad laiali või üle jooksid.

Mis puutub Nõukogude Ukraina valitsust, siis see organiseeris 1919. aasta jaanuaris rinde ning tungis Poltava, Kiievi ja Tšerkassõ peale. Kiiev langeski veebruaris ja mõne nädala jooksul kogu Ukraina vasakkallas.

Hetmanilt võimu üle võtnud Direktoraat (Petljura) ei suutnud esialgu tugevat vastuseisu korraldada, sest suure osa vägedest moodustasid Skoropadskõi vastu mässu tõstnud talupoegadest, keda mõjutas punapropaganda ning kes seetõttu tervete üksustena, ülematega koos üle jooksid.

Samal ajal suutis just Mahno oma ideoloogiat levitada, sealhulgas hakkas 1919. aasta veebruaris-märtsis välja andma ajalehte “Tee Vabadusele”, toimetajaks anarhistist terrorist Pjotr Arsenov, kellega ta Butõrka vanglas kambrit jagas. See kõik suurendas lõhet punastega.

Kuna samal ajal suurenes oht kagust lähenevate Denikini vägede poolt, organiseerus Mahno partisanibrigaad viieks polguks ühtse peastaabi alluvuses ehk loobus paljuski senisest enesemääratusest. Jaanuari lõpuks oli vägi kasvanud 29 000 võitlejani, kellele lisaks oli kohalikest relvituid reserviste 20 000 ringis, ent põhjast lähenesid nii Petljura kui ka punased väed.

Esimesena jõudis rünnata Donbassi suunalt vabatahtlike (valgete) 3. diviis kindralleitnant Vladimir Mai-Majevski juhtimisel ja pärast mõnda päeva kestnud lahinguid, mille jooksul Huljaipole käis käest kätte, selle ka vallutada. Mahno kaotas tuhatkond võitlejat ja pidi taganema. Too küla oli tema jaoks sümboolse tähendusega paik, kus ta kavatses kultiveerida utopistlikku anarhistlikku süsteemi.