Loe kõiki osi siit.
Rinde- vs tagala (revolutsioonilised) surmapataljonid
Massiliste allumatuse ilmingute sagenemine pani väejuhatust aina enam kasutama surmapataljone, eelkõige junkrute üksusi, tõkestussalkadena – rahustuste maha surumiseks ja deserteerumise takistamiseks. Rumeenia rindel olidki need üksused erandlikult just eelkõige oma vägedes korra pidamiseks.
Veidi kuulsam on juhtum 1917. aasta juuni algusest, kui 163. jalaväediviis tõstis Rumeenia rindel mässu ja 7. Siberi armeekorpuse mäss Edelarindel juuni teises pooles. Toda 163. diviisi oli väejuhatus formeerinud juba sõja käigus nendest kutsealustest, kellest liiga palju oodata ei maksnud, teisisõnu koosnes see kolmandajärgulisest kaadrist.
Mässu juhtis bolševikust praporšik Filippov. Mässulised teatasid sotsialistliku vabariigi asutamisest pealinnaga Cahulis. Diviisi ümbritsesid mõned ratsaväe polku ja kaks löögipataljoni.
Pärast mõnda lasku kahuritest andis mässuline diviis oma juhid välja ja ise alla.
Üldiselt tavalised sõdurid, kes tulid agraarpiirkondadest, vihkasid löögirühmi, mille koosseis oli enamasti linnadest pärit noored. Lisaks sellele oli löögirühmade komplekteerimine ja varustus parem. Lõpuks osalesid löögirühmad ka korra tagamises ja mässude mahasurumises, mistõttu talupoegadele rindel tundusid need üksused kui buržuide käepikendus olevat.
Väejuhatus toetas igati rindel juba tegutsevate väeüksuste seast löögirühmade moodustamist, ent oli kõigeti vastu revolutsiooniliste vabatahtlike formeerimist tagalatest. Kahtlusi äratasid revolutsioonilised demokraatlikud jõud, kel polnud ka rindekogemust. Seda väljendas ka avalikult ohvitseride liidu peakomitee häälekandja.
Lõhe kasvas veelgi pärast Kornilovi mässu, kuigi surmapataljonid/löögirühmad selles katses suuremalt ei osalenud ega toetanud seda. Mõned üksused olid isegi valmis mässu maha suruma. Plaani kohaselt oleks Kornilovit Peterburis aidanud eelkõige junkru-löögiüksused ja Omski 1. löögirühm, Kornilovi enda löögirühm, hilisem surmapataljon, pidi jääma kindralstaabi kaitseks rinde lähedale.
Töölis-soldatite nõukogu oli algul ettevaatlikult kahtlustaval seisukohal surmabrigaadide suhtes, pärast Kornilovi väljaastumist aga jäigalt nende kui kontrrevolutsiooniliste üksuste vastu ja hakkas nõudma nende laialisaatmist.
Surmaüksuste lõpp ehk surm Venemaal
Oktoobripöörde ajaks oli Venemaal 313 surmaüksust, kokku ligikaudu 600 000 võitlejat, enamasti neutraalsed uue võimu suhtes. Sealhulgas ka surmapataljonid, mis majutusid Tsarskoje Selos ja Gatšinas, mille ülesanne oli Ajutise Valitsuse turvamine.
Punaste poolele läks üle vaid vähesed, nende hulgas sama Reveli mereväe surmapataljon. Arutasid ja resolutsioone kirjutasid oktoobripöördest ka Rumeenia ja Edelarinde surmaüksused.
Juba 29. oktoobril kutsus kõrgema väejuhatuse kohusetäitja Nikolai Duhonin surmaüksuseid kindralstaabi kaitseks Magiljovi. Nendeks olid pelgalt ühest pataljonist koosnev Edelarinde 1. revolutsiooniline löögipolk (300 tääki ja 16 kuulipildujat) ning Edelarinde 2. Orenburgi revolutsiooniline löögipataljon, mis raudteetööliste vastutegutsemise tõttu jäi Žlobinisse ega jõudnudki kohale. Lisaks 4. ja 8. Läänerinde revolutsioonilised löögipataljonid (võitlesid oma tee lahingute ja kaotustega läbi revolutsioonilise Minski) ning 1. Soome laskurdiviisi surmapataljon.
Kokku oli peastaabi ümbruses ligikaudu 2000 surmapataljoni võitlejat ja 50 kuulipildujat. Staabini jõudnud löögiüksused moodustasid ühtse jõu 7. armee löögirühmade inspektori polkovnik (hilisem kindralmajor) Leonid Jankevski alluvuses, kuid 18. novembri koosolekul otsustas staap alistuda lähenevatele punastele ja löögiüksused said käsu tungida Gomelini ning seejärel, jõudes Donimaale, ühineda vabatahtlikega.
Jankevski andis formaalse käsu saata löögiüksused Kaukaasia rindele, sest sealtkaudu oli tee Doni steppideni vaba. Doni atamani kindral Aleksei Kaledini juurde sõitis saadik temalt toetust saama ning löögirühmaga ühines revolutsiooniliste löögipataljonide keskkomitee ja mõned Lääne-Edelarinde surmaüksuste esindajad, nende seas Kornilovi löögirühma oma.
Nii lahkusid polkovnik Jankevski alluvuses 1. revolutsiooniline löögipolk alampolkovnik Manakiniga ja 1. Soome laskurdiviisi löögipataljon alampolkovnik Bahtiniga 6. ešeloniga Magiljovist. Orenburgi löögirühmlased, kes Magiljovi ei jõudnudki, ühinesid ešeloniga teel. Vahemärkusena: 4. ja 8. Läänerinde löögipataljonide komandörid said mõlemad surma juba 6. detsebril lahingus Dragunski küla pärast.
