Loe kõiki osi siit.
Tšehhoslovakkia surmaüksus
Tšehhi ja slovaki rahvuslikud üksused olid 1917. aasta suveks ühed vähestest, mis suure Vene revolutsiooni keskel soovisid võidelda oma riikliku iseseisvuse eest ehk Austria-Ungari vastu.
Vene väejuhatus oli moodustanud need üksused juba sõja alguses teadmata veel nende tulevikuväärtust. Jan Žižka (ajaloolise rahvusliku väepealiku) nimeline 3. Tšehhi-slovaki laskurpolk/brigaad moodustas täiskoosseisus revolutsioonilise surmapolgu.
Ukrainas Zborivi linnas paiknenud kolmest polgust brigaad ehk 3580 võitlejat suutsid 1917. aasta juunis lüüa austerlaste väge 5500 võitlejaga, kelle hulgas seejuures oli samuti tšehhe. Tšehhid võtsid ära kõik kolm kaitseliini, lisaks langes 3232 vaenlast vangi, kaotades seejuures ise vaid 190 meest, lisaks 800 haavatutena. Seejuures olid Soome 13. ja 22. laskurpolgud rinnet tšehhidele üle andes saboteerinud relvi ja peitnud laskemoona.
Tšehhe motiveeris Austria-Ungari vastu võitlema sama põhjus, mis suunas soomlasi sõja alguses põgenema Saksamaale jäägrikoolitust saama. Mõte rahvuslikust iseseisvusest innustas.
Reveli mereväelaste surmaüksus
Reveli (Tallinna) mereväebaasi võitlejatest ehk vabatahtlikest mereväelastest surmapataljon võttis juunikuisest Kerenski suurrünnakust osa Põhjarindel, kuigi madrused polnud saanud eriti palju väljaõpet maismaalahinguteks.
Tallinna mereväebaasi ja samas paiknenud armee allohvitseridest ning 78 amnestia saanud kurjategijast koosnenud 620-meheline Reveli mereväe surmapataljon ründas 10. juulil vastase positsioone Riia all. Võttis need ära, ent ei suutnud neid üle kahe ja poole tunni endi käes hoida, kuna abivägede asemel hakkasid omad kaevikutest nende pihta tuld andma. Hukkus polgu esimene komandör staabikapten Jegorov (sai 13 haava), lisaks veel 14 ohvitseri 26-st. Neli ohvitseri (teada on kolme nimed: nooremleitnant Simakov, mitšmanid Orlov ja Zubkov) lasksid end maha, soovimata taganeda.
Lahingust tagasi tuli vaid 113 vigastusteta ning 70 haavatud meest (teistel andmetel vaid 15 meest 300-st pääses vigastusteta).
Täienduseks Riiga jõudnud pataljonist oli juuli lõpus alles veel 37 meest, ent 12. augustil puhkes Riia tänavail taplus surmapataljoni ja Läti küttide vahel. Läti küttide kaldumine punaste poolele oli paljuski 1905. aasta revolutsiooni tagajärg, kui kasakad ja muud riigitruud väeosad mässu verre uputasid. Vaid kümme aastat hiljem pidanuks nad seisma koos vaenlase vastu ja ühtse Venemaa pääsmise eest. Ega ikka ei seisnud!
Lisaks tulevahetusele loopisid vastaspooled Riia tänavail teineteist granaatidega. Konfliktile tegi lõpu 12. armee täitevkomitee ja kohalik garnison. Surma sai veel kaks surmapataljonlast ja 16 haavata.
Taas 650-meheliseks paisunud pataljon sai käsu septembris Muhu saarele kolida.
Pataljon koosnes neljast roodust, kuulipilduja- ja sapöörikomandost. Sakslased tõid dessandi käigus saartele neli jalaväepolku ja kolm jalgrattapataljoni, seahulgas pealuuüksuse – Preisi 1. kaardiväe ratsarügemendi (Leib-Husaren-Regiment Nr. 1).
Vene 107. jalaväediviis saarel vastupanu ei osutunud, vangi langes 1500 võitlejat ja taganemisest sai põgenemine. Päev pärast dessandi algust olid sakslased juba Orissaares Muhu ja Saaremaad ühendava tammi juures. Surmapataljon võttis sisse positsioonid mööda tammi ja rannaäärt. Öösel tõid pataljoni võitlejad Saaremaalt ära viis kahurit ja soomusauto, mille Vene väed olid maha jätnud.
Mitu päeva tulistasid nende positsioone kahurid Saksa laevadelt, siis algas rünnak. Sakslaste jõud koosnesid jalaväerügemendist, reservjalaväerügemendist, jalgrattapataljonist, ühest rünnakrühmlaste kompaniist ning seitsmest kahuripatareist. Pole kahjuks teada, kas rünnakrühmlaste kompanii kandis pealuid, nagu hilisemal ajal kindlasti olnuks.
Teised Vene väeosad surmapataljonile abi ei osutunud, tegelikult vahistasid regulaarväe sõdurid isegi mõned üksuse ohvitserid. Saksa väed nõudsid kapitulatsiooni, ent surmapataljon ei allunud käsule, vaid lõhkus tammi. Muhust evakueeruda õnnestus vaid 180 võitlejal ja neljal ohvitseril. Rohkem kui 300 võitlejat ja kuus ohvitseri jäid tammiäärsesse mulda. Dessanti ära hoida ei õnnestunud, operatsioon maksis pataljonile ligi 500 elu.
Kroonlinnas asub mälestustahvel kirjaga, et juba 10. juulil 1917 langes Väinalinna all üle 200 surmapataljoni võitleja, 2. järgu kapten Dmitri Aleksandrov ja mitšman Igor Zubov. Tagalahe dessandist ja surmapataljoni osast selles on ka teine versioon.
