Eesti Vabaõhumuuseumi spetsialist ja ICOMOS Eesti juhatuse liige Elo Lutsepp kutsub oma värskes arvamusloos üles pöörama senisest märksa rohkem tähelepanu Eesti taluarhitektuurile ning selle kaitsele. Lutsepa sõnul vajab maaehituspärand kaitset mitte ainult kinnisvaraarendajate, vaid üha enam ka riigi enda eest. Tema põhjalik analüüs ilmus nädalalehes Sirp.
Lutsepp tõdeb, et kuigi Eestis on riikliku kaitse all mitmeid väärtuslikke hooneid, moodustab taluarhitektuur neist vaid väikese osa – kõigest 5,5 protsenti ehitusmälestistest. Eriti napp on kaitse traditsiooniliste rehemajade puhul: neid on mälestiseks tunnistatud vaid 22, neist omakorda kümme asub ühes külas Muhumaal. Samal ajal on mitmed rahvusparkide kultuuripärandi spetsialistide ametikohad keskkonnaameti kärbete käigus kaotatud, mis Lutsepa hinnangul vähendab oluliselt maa-arhitektuuri kaitse ja uurimise võimekust.
Meie taluarhitektuur on rohelise mõtlemise pioneer, rõhutavad pärandikaitsjad. Ka rahvusvahelised organisatsioonid, nagu ICOMOS ja Europa Nostra, näevad olemasolevate hoonete säilitamist ja taaskasutust vastukaaluna ühekordsele tarbimisele ja äraviskamisele. Lutsepa sõnul on Eesti rahvusparkides, eriti Lahemaal, juba aastakümneid kaitstud taluarhitektuuri kui terviklikku ökosüsteemi osa – põimunud nii looduse kui kultuuriga.
Ent viimasel ajal on Lutsepa hinnangul ilmnenud ohtlik suund, kus ajalooline maa-arhitektuur võib jääda seadusandluse halli tsooni. Uue ehitusseadustiku eelnõus on taluarhitektuur välja jäetud väärtusliku arhitektuuripärandi mõistest ning käsitletud kui „määratlemata pärandit“. Selline määratlus võib Lutsepa sõnul viia selleni, et tuhandeid enne 1950. aastat ehitatud eluhooneid peetakse väheväärtuslikuks, need jäävad renoveerimistoetuseta ja lõpuks lagunevad või „renoveeritakse surnuks“, kaotades oma autentsuse ja ajaloolise iseloomu.
Eriti murelikuks peab Lutsepp asjaolu, et Euroopa Liidu energiatõhususe nõuded rakenduvad ka ajaloolistele taluhoonetele, mille puhul puuduvad leevendused, kuigi algses direktiivis on selgesõnaliselt öeldud, et erilise ajaloolise väärtusega hoonetele tuleks ette näha paindlikumad reeglid. „Siit selgubki, et taluarhitektuuri ei tule kaitsta mitte väheteadliku omaniku, vaid riigi eest,“ märgib ta teravalt.
Lutsepp rõhutab, et Eesti maapiirkondade arhitektuuriline pärand ei tohi jääda määratlemata – see on määrav osa rahvuslikust identiteedist ja kohamälust. Tema sõnul ei piisa üksnes muinsuskaitse all olevate objektide kaitsmisest, vaid vajalik on süsteemne lähenemine, kus omavalitsused, muinsus- ja keskkonnaamet ning kogukonnad tegutsevad koos.
„Parim kaitse on see, kui kõik märkavad ja väärtustavad pärandit,“ kirjutab Lutsepp. „Koos taluarhitektuuri kaitsmisega säilib pealegi ka ehitustraditsioon.“
