Üle 140 riigi maailmas on tänaseks ametlikult tunnustanud Palestiina riiki, kuid Eesti kuulub endiselt nende väheste lääneriikide hulka, kes seda sammu astunud ei ole. Eesti valitsus kinnitab, et toetab kahe riigi lahendust, ent väidab samal ajal, et „praegu ei ole riiki, mida tunnustada“.
Rahvusvaheline surve on viimastel aastatel järsult kasvanud. Alates 2024. aastast on mitmed Euroopa riigid, sealhulgas Hispaania, Iirimaa, Norra ja Sloveenia, tunnustanud Palestiinat. Hiljem on samale teele asunud ka suuremad lääneriigid nagu Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Kanada ja Austraalia. Kokku on Palestiinat tunnustanud juba kolmveerand ÜRO liikmesriikidest, muutes Eesti ja teiste kõhklejate positsiooni üha erandlikumaks.
Tunnustamise laine taga on eeskätt Gaza sektoris aset leidnud sündmused, mis on põhjustanud erakordse rahvusvahelise pahameele. Sõjategevus on toonud kaasa tohutu tsiviilohvrite arvu, ulatusliku taristu hävingu ja humanitaarkatastroofi. Mitmed inimõigusorganisatsioonid ja vaatlejad on süüdistanud Iisraeli rahvusvahelise humanitaarõiguse rängas rikkumises, sealhulgas kuritegudes, mida osa kriitikuid nimetab genotsiidiks. Kuigi Iisrael püüab neid süüdistusi tagasi lükata, on just see rahvusvahelise kogukonna jaoks muutunud oluliseks ajendiks Palestiina riikluse tunnustamise poole liikumisel.
Eesti peaminister Kristen Michal kinnitas hiljuti, et Eesti ei kavatse ÜRO Peaassambleel Palestiinat tunnustada. Valitsuse hinnangul on küll õige eesmärk kahe riigi lahendus, kuid enne, kui Palestiinal ei ole toimivat riigistruktuuri ja kokkulepitud piire, ei olevat tunnustamine võimalik. Samal ajal liitus Eesti valitsus New Yorgi deklaratsiooniga, mis toetab Iisraeli ja Palestiina konflikti rahumeelset lahendust, nõuab rahvusvahelise õiguse austamist, pantvangide vabastamist, tsiviilisikute kaitset ja humanitaarkoridoride loomist.
Eesti ettevaatlikku joont on raske lahutada ka laiemast geopoliitilisest raamistikust. Ühendriigid on üks väheseid suurriike, kes ei tunnusta Palestiinat, ja USA poliitika on aastaid olnud tugevalt Iisraeli poole kaldu. Washington on ÜRO Julgeolekunõukogus korduvalt vetostanud Iisraeli kriitilisi resolutsioone ning andnud Iisraelile ulatuslikku poliitilist, majanduslikku ja sõjalist toetust. NATO liitlasena ja tihedalt USAga seotud riigina järgib Eesti sageli samasuunalist joont, mistõttu nähaksegi mitmel pool meie otsustamata jätmist pigem strateegilise sõltuvusena kui iseseisva valikuna.
Palestiina tunnustamine on sümboolne samm, mis ei lahenda konflikti, kuid muudab riikidevahelist diplomaatilist tasakaalu ja võib tugevdada palestiinlaste positsiooni rahvusvahelistes organisatsioonides. Sellele vaatamata usub Eesti, et tunnustamine praegustes tingimustes ei soodustaks rahu, vaid pigem raskendaks läbirääkimisi.
