Mina olen see lastetu naine, kes peaks tänasel päeval olema hingepõhjani pettunud riigis ja teadusuuringutes, sest nad tungisid minu eraellu ja solvasid mind. Aga ma ei ole pettunud ega solvunud, vähemalt mitte Pere Sihtkapitali sihtasutuses ega teaduses. Küll aga olen ma pettunud selles, kuidas meie teadlasi üritatakse suukorvistada.
Võtame näiteks ühe teise sotsiaalse probleemi – madal haridustase. Kuidas seda uurida? Kas teadlased, sihtasutused jt organisatsioonid ei tohi enam saata küsimusi madala haridustasemega (nt ainult põhihariduse omandanud või sellegi pooleli jätnud) inimestele, et uurida miks see nii on läinud? Kindlasti on paljud põhjused seotud kurva minevikuga – rahaliste või koduste probleemidega. Kas on õige kiskuda nende haavu lahti, et teada saada põhjuseid, miks inimestel on jäänud haridustee pooleli? Sellise suhtumisega ei ole võimalik tulevikus uurida enam ühtegi sotsiaalset probleemi, ilma et keegi tunneks ennast solvatuna.
Seetõttu ongi sellised uuringud, nagu ka „skandaalne“ Pere Sihtkapitali SA uuring, vabatahtlikud. Uuringu alguses ja lõpus oli selgelt kirjutatud, et uuringus osalemise nõusolek on võimalik igal hetkel tagasi võtta ja sellele vastamine on vabatahtlik. Kuidas on võimalik leida lahendusi meie ühiskonnas olevatele probleemidele, nagu madalam sündimus ja elanikkonna vananemine, kui me ei uuri välja nende probleemide algallikaid? Laste saamise teema võib olla muidugi mõnele kurb – tahaks, aga ei saa tervislikel põhjustel. Teiste puhul on jällegi tegemist majandusprobleemidega – pole oma kinnisvara, kindlat tööd, sissetulekut ehk asjad, mida riigil on võimalik soodustada või parandada. Ehk oleks sellest uuringust välja koorunud veel mõni probleem, millega oleks riigil võimalik tegeleda.
Samal ajal saadeti ju välja ka uuring kolme või enama lapsega naistele, et teada saada, miks nemad on otsustanud rohkem lapsi saada. Taaskord on tegemist vajaliku infoga, et tegeleda eelmainitud probleemidega (madal sündimus). Huvitaval kombel pole ma näinud artikleid, kus need naised kurdaksid, et nende õigusi on rikutud.
Räägime nüüd „õiguste rikkumisest“ ja „andmete kuritarvitamisest“. Miks me lööme risti prof. Eametsa ja Pere Sihtkapitali SA, kui Eesti riik on ise see, kes meie andmeid müüb hinnakirja alusel otsepostituste ja uuringute tegemiseks? Minu jaoks oli see uus info, sest enda arust, ei ole ma kunagi andnud luba enda andmeid müüa. Tuleb välja, et see on juba pikaaegne praktika ja selle asemel, et Raul Eametsa risti lüüa, peaksime me hoopis küsima Siseministeeriumilt, mis toimub.
Sellest lähtuvalt tekib paratamatult küsimus, miks me järjekordselt tegeleme tagajärgedega (Raul Eamets ja Pere Sihtkapitali SA), mitte probleemi algallikaga (Siseministeerium müüb meie andmeid)? Kas tegemist on järjekordse poliitilise tellimusega Isamaa ja Parvel Pruunsilla vastu? Sihtasutus on Isamaa poolt ellu kutsutud ja Raul Eamets on Parvel Pruunsillale suhteliselt lähedane isik. Me ju kõik mäletame Priit Humala ja Parvel Pruunsilla süüdistamist korruptsioonis, kui isegi Tartu linnapea Urmas Klaas ütles, et midagi sellist pole toimunud.
Muidugi võib Raul Eametsale tuhka pähe raputada selle eest, et ta ei teinud reformierakondlikku „jokk-skeemi“. Oleks ju võinud kellegi teise sihtasutuse poolt volitada ja kellegi teise ka ülikooli poolt. Ise esindada mõlemat osapoolt oli vale. Ka oleks võinud eetikakomisjoni loa ära oodata, kuid kui seda luba poleks antud, kas siis riigi tuleviku huvides oluline teema jääbki uurimata, sest keegi tunneb ennast puudutatuna?
