Lageraie on viimase 17 aasta jooksul laastanud enam kui kolmandiku Eesti kaardistatud looduslikest pühapaikadest – hiitest, allikatest, pühadest puudest, kividest ja metsadest, selgub Hiite Maja SA äsja avaldatud uuringust. Kokku on aastatel 2008–2024 raiutud pühapaiku vähemalt 2141 hektari ulatuses – see tähendab, et igal kolmandal metsamaa pühapaigal on raie jälg.
Kõige valusamalt kõlab aga tõik, et 70% neist hävitustöödest on tehtud väljaspool riiklikku kaitset – pühad metsad ja hiied, mis peaksid olema meie rahva hingemaastik, sõltuvad praegu vaid maaomanike teadlikkusest ja hoiakutest.
„Olen aastakümnete jooksul näinud palju rüüstatud pühapaiku. Tundnud nende pärast ikka ja jälle valu ja häbi ning kasvatanud ajapikku paksu nahka. Värske uuringu tulemusel ilmnenud pühapaikade lagedaksraiumise mastaapsus aga jahmatas ning saadud tulemusi oli raske uskuda,“ ütles Roheportaalile antud intervjuus üks uuringu autoreid Ahto Kaasik.
Pühapaigad ei ole pelgalt looduselemendid maastikul. Need on meie rahva identiteedi ja järjepidevuse kandjad – paigad, kus looduse ja kultuuri piirid kaovad, kus esivanemate maailmataju ulatub tänasesse päeva. Eesti rahvapärimuses on nad olnud puutumatud: seal ei raiuta, ei kaevata, ei rüvetata. Kes pühapaika rikub, see rikub mitte ainult looduslikku keskkonda, vaid ka rahva hinge.
Ent just see on juhtunud. Uuringu järgi on alates 2018. aastast – mil jõustusid FSC kontrollitud puidu tingimused, mis peaksid välistama pühapaikadest pärineva puidu turule jõudmise – hoopis raiete intensiivsus kahekordistunud. See tähendab, et regulatsioonid on olnud kas hambutud või sihilikult eiratud.
Kaasiku hinnangul on raiete taga kombinatsioon ahnusest, harimatusest ja planeerimata kaardistustööst. „Poliitiliselt rikutud puiduturg, puidutööstuse kasvav nälg metsa kui toorme järele ning väärtuste ja kõlbluse taganemine kasuahnuse ees hävitavad Eesti metsi ja looduslikke pühapaiku järjekindlalt edasi,“ nendib ta.
Uuringu järgi on pühapaikadest välja veetud vähemalt 175 000 kuupmeetrit lageraiutud ja 66 000 kuupmeetrit muud puitu, mille hinnanguline turuväärtus on ligi 14 miljonit eurot. Aga see pole tegelik kahju.
„Peaksime välja kuulutama üldrahvaliku leina-aasta, et teadvustada ja mõtestada Eesti loodusele ja kultuurile osaks saanud kaotust,“ tajub Kaasik.
Pühapaigad ei kuulu mitte ainult minevikku, vaid nad on elavas kasutuses ka tänapäeval. Nad on olulised kogukondadele, vaimsele pärandile ja identiteedile. Just seetõttu otsustas Eesti juba 2008. aastal koos enamiku maailma riikidega tunnustada pühapaikasid kui inimkonna vanimaid kaitsealasid. 2019. aastal lisati looduslikud pühapaigad muinsuskaitseseadusesse kui eraldi mälestise liik. Paraku pole need otsused reaalses looduskaitses piisavalt kajastunud.
Uuringu autorid ei sea esikohale süüdlaste otsimist, vaid soovivad tuua päevavalgele tõe: Eesti vanimad loodus- ja vaimupärandi kandjad on rängalt ohustatud. Ja süüdi ei ole ainult üks või teine metsaomanik, vaid ka süsteem, mis eelistab kiiret tulu rahva mälu ja hinge arvelt.
Samas ei ole lootus kadunud. Teadlikkus kasvab, kogukonnad muutuvad valvsamaks ja nõudlikumaks. Ent selleks, et pühapaigad jääksid, peab muutuma ka meie metsapoliitika alus – pelgalt raiemahu ja turu asemel peab sinna tulema austus, teadlikkus ja vastutus.
