Schöningeni järveäärne ala Alam-Saksi liidumaal on viimase kolmekümne aasta jooksul toonud päevavalgele palju arheoloogilisi avastusi, mis sunnivad ümber hindama seni valitsenud progressiusku inimkonna arengus. Viimased uurimistulemused näitavad selgelt, et juba vanema kiviaja inimesed olid strateegilised, organiseeritud ja koostöövõimelised kütid, kelle käitumises ja mõttemustrites peegeldub tänapäevase inimese vaimne eelkäija.

Uurimisrühm eesotsas zooarheoloog Jarod Hutsoniga analüüsis umbes 9000 hobuse ja teiste loomade luud, kiviaegseid tööriistu ja puust relvi. Tulemused avaldati teadusajakirjas Journal of Human Evolution. Teadlased suutsid rekonstrueerida üksikasjaliku pildi massilisest hobusejahist, milles osales mitmekümneliikmeline kogukond. Jahimehed jälgisid hobuste liikumist, kasutasid maastiku reljeefi oma kasuks ning ründasid loomi koordineeritult rannikul, kus mudane pinnas ohvreid aeglustas.

Selline sihipärane tegevus, alates loomade käitumise tundmisest kuni varitsuspunktide määramiseni, eeldab keerukat eelteadmiste ja koostöövõrgustiku süsteemi. Veel enam – uuring näitab, et hobuseperede püük toimus korrapäraselt läbi aastate, mis viitab aastaringsele kohalolekule ja planeerimisvõimele.

Aastaid on teadusmaailmas domineerinud vaade, et „kaasaegne inimkäitumine“ – sümboolne mõtlemine, planeerimine, sotsiaalne tööjaotus – tekkis alles umbes 50 000 aastat tagasi koos Homo sapiens’i väidetava „mentaalse revolutsiooniga“. Kuid Schöningeni leid ja mitmed teisedki avastused, näiteks ka neandertallaste koopamaalingud ja stalagmiitidest rõngasstruktuurid Prantsusmaal tõendavad, et selline mõtlemine oli olemas juba sadu tuhandeid aastaid varem.

Uus tõendusmaterjal ei luba enam rääkida „arenguredelist“, mille tippu tõusis Homo sapiens, vaid pigem hajusa ja mitmekesise arukuse arenguteest, kus erinevad Homo liigid – sealhulgas Homo heidelbergensis ja neandertallased – demonstreerisid inimlikke omadusi nagu meeskonnatöö, strateegiline mõtlemine ja keskkonnatundmine.

Erinevalt instinktidel põhinevatest kiskjatest (nt hundid või šimpansid), nõuab edukas massiline jaht planeerimist, suhtlemist ja rollijaotust. On alust arvata, et toonased kütid kasutasid rünnakute koordineerimiseks keelt või vähemalt sümboolseid märke. Laste, naiste ja vanurite roll jahioperatsioonides toetub etnograafilistele paralleelidele – kõigil oli oma ülesanne, alates jälitamisest kuni loomade lõksuajamiseni.

Kogu see uus teadmine seab kahtluse alla lääne kultuuriruumi enesekeskse käsitluse „primitiivsetest“ inimestest ja tsivilisatsiooni tõusust alles viimaste tuhandete aastate jooksul. Selle asemel ilmneb pilt inimsusest, mis on juurdunud sügaval kiviaja mullas – tähendust otsiv, keskkonda tundev, koostööd tegev ja eesmärgipäraselt tegutsev.