Eestlaste jaoks on 24. veebruar alati olnud püha – päev, mil meenutame vabadusvõitlejaid, tunneme uhkust ja kinnitame oma vastupanuvõimet. See tähistab hetke 1918. aastal, mil meie esivanemad, trotsides ajaloosündmuste torme, kuulutasid välja Eesti iseseisvuse. See on meie rahvuse alus, meie murdumatu vaimu sümbol ja meeldetuletus, et vabadust ei kingita – see tuleb võtta, kaitsta ja hoida neil, kes on valmis selle nimel võitlema.

Aga alates 24. veebruarist 2022 on see päev saanud veelgi sügavama ja traagilisema tähenduse. Just Eesti 104. iseseisvuspäeva hommikul alustas Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse. Sama imperialistlik jõud, mis kord püüdis Eestit maailmakaardilt kustutada, ründas nüüd teist suveräänset riiki, püüdes hävitada tema iseseisvust. Paralleel oli ilmne: nii nagu Eesti pidi 20. sajandil võitlema Nõukogude okupantide vastu, seisab Ukraina täna üksi silmitsi halastamatu agressoriga, kaitstes oma õigust eksisteerida.

Suure osa maailma jaoks oli 24. veebruar 2022 šokeeriv äratuskell. Euroopa juhid, kes olid aastaid püüdnud Venemaad rahustada, mõistsid järsku, et sõda on Euroopasse naasnud. Kuid Eesti, Läti, Leedu ja Poola jaoks polnud see üllatus – vaid kinnitus sellele, mida olime aastakümneid hoiatanud.

Eestlased mõistsid Ukraina võitlust kohe, sest me olime sama ise läbi elanud. Me teadsime, mida tähendab näha vaenlase vägesid oma linnades marssimas, mida tähendab, kui meie inimesi küüditatakse, piinatakse ja tapetakse. Me teadsime, et Moskva lubadused ei maksa midagi ja et järeleandmised toovad kaasa vaid uue rõhumise. Just seetõttu oli Eesti juba sõja esimestel tundidel Ukraina toetamise esirinnas – nii diplomaatiliselt, sõjaliselt kui ka humanitaarselt.

Kui suuremad lääneriigid veel kahtlesid, oli Eesti juba saatnud Ukrainale relvi. Kui teised arutasid, kui palju nad saavad majanduslikult kaotada, andis Eesti Ukrainale üle 1% oma SKP-st – rohkem kui ükski teine riik maailmas. Sest meie jaoks polnud see ainult Ukraina sõda. See oli sama võitlus, mida me ise olime pidanud 1918. aastal, 1944. aastal ja 1991. aastal. See oli igavene heitlus vabaduse ja türannia, rahvusliku enesemääramise ja impeeriumi orjuse vahel.

Kaks rahvast, üks võitlus

24. veebruaril 1918 seisis Eesti ajaloo ristteel – kuulutades välja iseseisvuse ja teades, et sõda on tulemas. Noorel vabariigil polnud mingeid garantiisid – ainult oma rahva tahe ja oma sõdurite vaprus. Vaatamata kõigele me võitsime.

24. veebruaril 2022 sattus Ukraina täpselt samasuguse eksistentsiaalse kriisi ette. Nii nagu Eesti sada aastat varem, pidi ka Ukraina kaitsma oma suveräänsust vere ja terasega. Ja nagu Eesti, ei alistunud ka nemad. Selle asemel võitlesid nad tagasi sellise kindlameelsusega, et maailm pidi neid lõpuks tõsiselt võtma.

Seetõttu ühendab 24. veebruar nüüd Eestit ja Ukrainat viisil, mida ükski diplomaatiline leping kunagi ei suudaks. See on kuupäev, mis seob meie ajaloosid igaveseks – üks rahvas kuulutab iseseisvust, teine võitleb selle säilitamise nimel.

Eesti ajalugu õpetab meile karmi, kuid vajaliku tõena: impeeriumiga ei saa kunagi kompromisse teha. Viga, mis tehti 1940. aastal – kui Eesti valis vastupanuta alistumise –, tõi kaasa poole sajandi pikkuse okupatsiooni, terrori ja meie rahvusliku identiteedi süstemaatilise hävitamise. Õppetund on selge: vabadust kas kaitstakse iga hinna eest või see kaotatakse.

Ukraina teab seda paremini kui keegi teine. Nad nägid, mis juhtus Krimmis 2014. aastal, ja kuidas maailma nõrk reaktsioon andis Venemaale ainult julgust juurde. Nad teavad, et kui nad praegu kaotavad, saab nende saatus olema sama mis Eestil 1940. aastal – mitte 1918. ega 1991. aastal.

Seepärast on Eestil, kui rahval, kes on oma iseseisvuse kätte võidelnud ja seda säilitanud, kohustus seista Ukraina kõrval kuni täieliku võiduni. Mitte ainult seepärast, et see on moraalselt õige, vaid ka seepärast, et see on meie enda ellujäämise küsimus. Kui Venemaa peaks Ukrainas võitma, ei too see rahu – see toob rohkem sõda, rohkem agressiooni, rohkem nõudmisi. See paneks Narva, Riia, Vilniuse ja Varssavi Moskva järgmiste vallutusplaanide esirinda.

Kolm aastat vastupanu, 107 aastat iseseisvust

Kui Eesti tähistab oma 107. iseseisvusaastat, teeme seda täieliku teadmisega, et vabadus pole kunagi püsiv. Seda tuleb igas põlvkonnas kaitsta, iga ohu vastu.

Sellel 24. veebruaril ei austa me ainult omaenda minevikku – me austame ka Ukraina praegust võitlust. Me mäletame, et 1918. aastal polnud Eestil alguses liitlasi, polnud lääne abi – ainult meie enda otsusekindlus. Täna võitleb Ukraina erinevates oludes, kuid sama vaimuga.

Eesti iseseisvus on lootuse sümbol Ukrainale: tõestus, et ükskõik kui keeruline olukord ka poleks, võit on võimalik. Ja Ukraina võitlus on meeldetuletus Eestile, et iseseisvus pole mitte ajalooline fakt, vaid pidev kohustus.

Me seisame koos Ukrainaga mitte ainult seni, kuni sõda on lõppenud, vaid kuni Ukraina, nagu Eesti, saab ühel päeval oma 24. veebruari meenutada rahus, vaba ja suveräänse riigina.