Eestis on juba 12 aastat Natura alade lindude käekäiku jälginud Eesti Ornitoloogiaühing, kuid nüüd on vastukäivad nõudmised keskkonnaametnikelt viinud seire peatamiseni. Keskkonnaamet ja Keskkonnaagentuur ei suuda omavahel kokku leppida, milliseid andmeid on vaja koguda, mille tulemusel on looduskaitsjad sattunud võimatute tingimuste ette.
Eesti liitus üleeuroopalise Natura looduskaitse võrgustikuga, võttes sellega kohustuse tagada, et loodusalade seisund ei halveneks. Selleks on vajalik regulaarne linnuseire, kuid keskkonnaametnike vastuolulised ootused on selle töö sisuliselt peatanud.
Ornitoloogiaühingu juhi Kaarel Võhandu sõnul nõuab Keskkonnaamet, et linnuseiret laiendataks kõigile riiklikele kaitsealadele, samas kui Keskkonnaagentuur kehtestas vastupidise nõude, keelates üldse arvukushinnangute andmise.
“Tekibki olukord, kus keskkonnaamet nõuab, et arvukuse hinnanguid tuleks anda lisaks Natura aladele ka kõikidel riiklikel kaitsealadel. Ja keskkonnaagentuur nõuab, et arvukushinnanguid ei tohiks üldse anda. Need ei ole korraga täidetavad,” selgitas Võhandu ERR-ile.
Seireprojektile esitati lisanõudmisi alles pärast seda, kui eelarve ja tegevused olid juba paigas, mistõttu oli neid võimatu täita. Ornitoloogiaühing sai rahastust Keskkonnainvesteeringute Keskuse looduskaitse taotlusvoorust, kus rahastuse saamiseks on vajalik Keskkonnaameti ja Keskkonnaagentuuri heakskiit. Kuna ühing ei saanud täita korraga vastukäivaid nõudeid, otsustas ta linnuseire lõpetada.
Kuna linnuseiret tuleb läbi viia 66 Natura alal, ei ole Keskkonnaagentuuril selleks piisavalt ressursse. Samas ei saa riigiasutus taotleda projektitoetusi Keskkonnainvesteeringute Keskuselt, jättes linnukaitse edasise rahastamise ja korralduse küsimärgi alla.
Samas tõstatub suur küsimus: kui riik ise linnuseiret teha ei suuda ja ornitoloogiaühingu töö on sisuliselt takistatud, siis kuidas kavatseb Eesti täita oma kohustusi looduskaitse vallas?
Ornitoloogid hoiatavad, et ilma pideva seireta jääb tähelepanuta ohustatud linnuliikide käekäik, mis võib viia looduskaitseliste otsuste hilinemise ja elupaikade hävimiseni. Ametkondade bürokraatlik segadus ei ole ainult administratiivne probleem, vaid reaalne oht Eesti loodusele.
