Eesti üks tuntumaid psühholooge, Tartu Ülikooli professor ja Eesti Teaduste Akadeemia liige Jüri Allik, käsitles hiljutises intervjuus küsimust, kuidas intelligentsus erineb piirkondade ja rahvuste lõikes. Vestlus, mille viis läbi Taavi Minnik Delfi Forte eriväljaande jaoks, tõi esile nii akadeemilised uuringud kui ka nendest tulenevad sotsiaalsed ja kultuurilised järeldused.
Jaanuari alguses avaldatud rahvusvaheline uuring riikide keskmiste IQ tasemete kohta näitas, et ülemaailmne keskmine intelligentsuskvoot on 100. Riikide lõikes ilmnesid aga märkimisväärsed erinevused. Kõrgeimad tulemused olid Ida-Aasias, samas kui Sahara-taguses Aafrikas ja Ladina-Ameerikas jäid need globaalsest keskmisest madalamaks.
Allik rõhutas, et tulemuste usaldusväärsust suurendab uuringu ulatus – teste tegi 2024. aastal üle 1,3 miljoni inimese. Ta lisas, et andmed näitavad riikide vahel korduvaid mustreid, kuid väiksemaid erinevusi, näiteks Eesti ja Soome vahel (IQ vastavalt 99 ja 100), võib pidada mõõtmisvigadeks.
Intervjuus käsitleti ka Alliku koostööd Richard Lynniga, kelle teadustöö keskendus intelligentsuse ja rahvustevaheliste erinevuste uurimisele. Lynni seisukohad on põhjustanud poliitilist tormi, kuna ta on uurinud IQ ja rändepoliitika seoseid, pakkudes välja, et intelligentsustaseme erinevused võivad mõjutada ühiskondade arengut.
Allik tõi intervjuus esile, et intelligentsustaseme ja majandusliku heaolu vahel on tugev seos. Viidates Lynni ja Tatu Vanhaneni 2002. aastal ilmunud raamatule „IQ and the Wealth of Nations“, rõhutas ta, et riikide kodanike keskmine IQ võib mõjutada nende majanduslikku arengut.
„Minu hea sõber Richard Lynn kogus IQ-andmeid nii paljudest riikidest, kui võimalik,“ selgitas Allik intervjuus. „Näiteks tema palvel kogusime koos Helle Pullmanniga andmeid Eesti kohta. Nende andmete põhjal avaldas ta 2002. aastal koos Tatu Vanhaneniga (endise Soome peaministri isa) raamatu „IQ and the Wealth of Nations“, milles jõuti järeldusele, et majanduslik jõukus sõltub otseselt iga riigi kodanike keskmisest vaimsest tasemest ehk intelligentsusest. Kui võrrelda tollast ja käesoleva uuringu riikide pingerida, on korrelatsioon üsna ilmne.“
Intervjueerija Taavi Minnik küsis seepeale akadeemikult: „Kas 10-punktine erinevus IQ keskmises tasemes – näiteks Lõuna-Ameerika ja Aafrika riikide ning Euroopa ja Põhja-Ameerika riikide vahel – võiks viidata tõsisematele erinevustele riikide ja ühiskondade arengutasemetes? Või on sellised üldistused ekslikud?“
Jüri Allik vastas otsesõnu, et neid erinevusi saab selgitada „rassiliste erinevustega IQ-s“. Alliku sõnul näitavad Lynni kogutud andmed, et näiteks Ida-Aasia riigid edestavad intelligentsuse osas Euroopat mõne punkti võrra, samas kui Sahara-taguses Aafrikas on IQ tase keskmiselt ühe standardhälbe võrra madalam. Lynni evolutsiooniline teooria viitab sellele, et keerulistes klimaatilistes tingimustes ellujäämine võis Aasiast ja Euroopast pärit inimeste intelligentsust tasapisi tõsta.
„Liberaalne ajakirjandus ei kutsu Richard Lynni teisiti kui rassistiks,“ lausus Allik. „Kui võtta tema kogutud 108 maa andmed, on selgelt näha, et Aasia riigid (Hongkong, Hiina, Korea jne) ületavad eurooplasi ehk valgeid paari punkti võrra. Suurim erinevus ilmneb aga Sahara-taguse Aafrikaga, kus IQ keskmine skoor on vähemalt ühe standardhälbe võrra madalam. 2006. aastal avaldas Lynn raamatu „Race Differences in Intelligence“, kus pakkus välja evolutsioonilise seletuse nendele erinevustele. Ta leidis, et Aafrikast välja rännates sattusid Aasiasse liikunud inimesed klimaatilise surve alla, mille tulemusel jäid ellu vaid kõige targemad.“
