Ukraina kuulsa 12. Azovi brigaadi ülem Denõss Prokopenko on hiljuti rõhutanud kiirete reformide vajadust Ukraina sõjaväe struktuuris. Prokopenko, kes juhtis ülirasket Mariupoli lahingut ja elas üle karmi sõjavangistuse, on üks Ukraina relvajõudude enim austatud komandöre. Azovi brigaadi peetakse üheks Ukraina kõige distsiplineeritumaks ja efektiivsemaks üksuseks, mis on tuntud range väljaõppe, rahvuslike ideaalide ja lahinguedu poolest.

Prokopenko pühendumus Ukraina kaitsele peegeldab ka tema perekonna ajalugu. Tema karjalasest vanaisa võitles Talvesõjas Nõukogude Liidu vastu, mistõttu näeb Prokopenko praegust võitlust Venemaa vastu isikliku missioonina. Azovi brigaad on tema juhtimisel kehastanud neid väärtusi, tegutsedes suure autonoomiaga ja saavutades rindel märkimisväärseid tulemusi. Kuid autonoomne juhtimine vajab tema sõnul laiemat juhtimissüsteemi reformi, et kogu Ukraina sõjavägi oleks Azovi eeskujul tõhusam.

Hiljutises avalduses tõi Prokopenko välja oma reformiettepanekud, mis keskenduvad Ukraina sõjaväe ümberkorraldamisele, et suurendada ühtsust ja operatiivset paindlikkust. Ta tõi esile peamised probleemid, mis praegu takistavad Ukraina lahingutegevust, sealhulgas killustatus ja ühtse juhtimisstruktuuri puudumine.

Prokopenko osutas põhilistele erinevustele Ukraina ja Venemaa sõjapidamise juhtimise vahel. Ukraina tugineb väiksematele üksustele, mis katavad pikki kaitseliine. See sunnib komandöre sekkuma juhtimisse mikrotasandil, mis kulutab ressursse ja vähendab tõhusust. Vene sõjavägi seevastu toimib suuremate diviiside ja korpuste tasemel, võimaldades ühtset juhtimist ja kiiret kohanemist lahinguväljal.

Prokopenko toetab diviisi- ja korpustasandi struktuuride loomist, mis koondaksid lahinguvalmiduses brigaadid ühtse juhtimise alla. See tooks kaasa järgmised eelised:

• Juhtimise ühtsus. Lahinguvõimeliste brigaadide baasil loodavate diviiside ja korpuste ülemad saavad korraldada lahingu- ja eriväljaõpet, vastutada selle kvaliteedi eest ja objektiivselt hinnata oma üksuste võimekust. Brigaadide konsolideerimine ühtsete diviiside alla annaks ülematele täieliku vastutuse oma lahingusektorite eest.
• Algatusvõime suurendamine. Diviisitasandi autonoomia lubaks ülematel lahinguväljal paindlikumalt reageerida. See võimaldaks rindeüksusi juhtida kindlamalt, kaotamata operatiivset ülevaadet olukorrast.
• Lihtsus. Juhtimisprotsess muutuks tõhusamaks ja kaitseliinide vastupidavus paraneks. Suuremad üksused, kes tegutsevad diviisi või korpusena, saaksid ühtsema logistilise toetuse.
• Jõupingutuste säästmine. Tõhus juhtimine võimaldab laiendada operatiivpiirkonda ja kaitseliine ka läbimurdekohtades.
• Väiksemad kaotused ja suurenenud tõhusus. Ühtlustatud juhtimine vähendab sidekatkestusi ja taktikalist segadust, mis põhjustab kaotusi. Samuti vähendab see vajadust ajutiste ning pidevalt roteeruvate allüksuste järele, mis muudavad koostöö raskemaks ja ei anna soovitud tulemusi.
• Mikrojuhtimise vähendamine. Diviisistruktuuride loomise korral saaks kõrgem juhtkond keskenduda strateegilistele prioriteetidele, jättes taktikalise otsustamise rindekomandöridele. See vabastaks kõrgema juhtkonna strateegiliste ülesannete täitmiseks, sh strateegilise kaitse planeerimiseks.

Prokopenko reformiettepanekud ületavad pelgalt taktikalisi muudatusi; need esindavad strateegilist visiooni Ukraina sõjaväe kohandumiseks pikaajalise konflikti tarbeks. Kuna Venemaal on ülekaal arvulises ja logistilises võimekuses, peab Ukraina leidma viise, kuidas oma sõjalist tõhusust suurendada. Diviisitasandi organisatsiooni suunas liikumine võiks anda Ukrainale suurema operatiivse vastupidavuse, võimaldades tal koordineeritud ja ühtse jõuna Vene rünnakutele vastu seista.

Prokopenko näeb neid muutusi Ukraina pikaajalise kaitsevõime säilitamiseks hädavajalikena.