Eesti Rahvuslaste ja Konservatiivide juhatuse liige ning sihtasutuse Eestlaste Eesti juhataja Ruuben Kaalep kirjutab Postimehes ilmunud arvamusloos, et Lihula ausamba taasavamist takistanud karistusseadustiku pügal tuleks kehtetuks tunnistada. Tema sõnul ohustab see seadus tõsiselt Eesti ajaloomälu ja rahvuslikku identiteeti.
Lihula ausamba koopia konfiskeerimine politsei poolt tõstatas terava küsimuse seoses 2022. aasta aprillis vastu võetud seaduseelnõuga, mis muutis karistusseadustikku ja kehtestas uue paragrahvi (§ 151¹) agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega seotud sümbolite avaliku eksponeerimise kohta. Kaalep oli toona üks vähestest riigikogu liikmetest, kes hääletas selle eelnõu vastu.
Kaalepi sõnul oli seaduse eesmärgiks Venemaa sõjakuritegude ja agressiooni hukkamõistmine Ukraina vastu, kuid tegelikkuses on see toonud kaasa absurdseid ja ebaõiglasi tagajärgi, mis kahjustavad Eesti vabadusvõitlejate mälestust ja eestlaste ajalooteadvust.
“Eelnõu kriitikud leidsid, et Eesti riigile vaenulik tegevus on juba piisava rangusega karistatav ning uue seadusega püütakse vargsi seadusandlusse sisse viia hoopis laia ühiskondlikku vastumeelsust leidnud vihakõneseadus,” meenutab Kaalep. “Ühtlasi toodi välja oht, et selline paragrahv annab politseile suure tõlgendusvabaduse ka Ukraina sõjaga mitte seotud juhtumites. Praeguseks on opositsiooni toonased hirmud kinnitust leidnud.”
Ta toob välja mitmeid juhtumeid, kus seadust on kasutatud viisil, mis pole seotud Venemaa agressiooniga, vaid pigem on suunatud Eesti patriootide ja ajalooliste sündmuste tähistamise vastu.
Üheks näiteks toob Kaalep Jaak Valge ja Andres Aule aktsiooni, kus nad riputasid Tallinna Kirjanike Majale protestiks küüditamisel osalenud kirjaniku bareljeefi vastu ENSV lipu. Kuigi see aktsioon ei toetanud kommunismi kuritegusid, püüti neid karistada just § 151¹ alusel. Kuigi kohtus suutsid nad tõestada, et nende eesmärk oli hoopis vastupidine, näitab see juhtum Kaalepi sõnul, kui laialdaselt ja valesti saab seadust tõlgendada.
Teiseks näiteks tõi Kaalep selle aasta juulis Sinimägede lahingu mälestussündmusel juhtunud intsidendi, kus Paul Maitla tütrelt Kai Maitla-Brauerilt nõuti lahkumist mälestusürituselt, kuna tema särgil oli väidetavalt keelatud sümboolika. Hiljem selgus, et tegemist oli lihtsalt väärarusaamaga. “Mokaotsast kostis ka politseinike vabandus, kuid kahju oli juba tekitatud: närvipinge, osalejate meelehärm ja ilmselge lugupidamatus nii asjaosalise kui ka mälestusürituse suhtes,” leiab Kaalep. “Sellele lisandub Eesti riiklikele struktuuridele tekkinud mainekahju ebakompetentsuse, asja- ja taktitundetuse tõttu.”
Eriti kriitiliselt suhtub Kaalep hiljutisse intsidenti, kus politsei konfiskeeris vahetult enne mälestusüritust ühe ettevalmistatud monumendi, viidates taas §-ile 151¹. Kuigi mälestusmärgi teise koopia avamine toimus, rikuti Kaalepi sõnul sündmuse õhkkond ja löödi haav Eesti vabadusvõitlejate mälestusse.
“Toimunu oli ootamatu löök Eesti vabadusvõitlejate mälestuse pihta,” selgitab Kaalep. “Püüet tähistada meie lähiajaloo üht olulisimat sündmust ja austada nende mälestust, kes andsid vabaduse eest oma elu, tõlgendati millegi kriminaalsena. Veel enam – Eesti riigistruktuurid näivad sellega olevat astunud Venemaaga sarnase ajaloonarratiivi rajale.”
Kaalep rõhutab, et Eesti ajaloomälu ja rahvuslik eneseteadvus saavad tõeliselt terveneda alles siis, kui me julgeme austada ja püstitada mälestusmärke kõikidele, kes on ajaloos võidelnud Eesti vabaduse eest. “On absurdne ja ajalooliselt ebaõiglane, kui vaikime maha või püüame varjata vorme ja vahendeid, milles ja millega Eestit on kaitstud,” leiab Kaalep. “Sõltumata sellest, millises mundris need võitlejad olid, oli nende eesmärk selge: kaitsta oma kodumaad vaenlase eest.”
Kaalep viitab oma artiklis ka Koiduaja aastatagusele üleskutsele püstitada mälestusmärgid Teises maailmasõjas Eesti eest võidelnutele. Koiduaeg kirjutas toona juhtkirjas “Püstitagem rohkem mälestusmärke, kui lammutame“, et vabadusvõitlejate nimed peaksid olema jäädvustatud igas vallas ja kihelkonnas, sarnaselt Vabadussõja kangelastele.
“Lihula ausamba aastakümnetepikkune saaga näitab, kui oluline on hoida elus meie ajaloomälu ja seista vastu katsetele seda moonutada või kustutada,” kinnitab Kaalep. Tema sõnul ei ole see monument pelgalt kivist kujutis – see on sümbol, mis kannab edasi meie rahva vabadusvõitluse vaimu. “Selles võitluses ei tohi me taganeda, sest ajalugu on meie rahvusliku identiteedi alus,” kirjutab Kaalep.
Kaalepi sõnul on viimane aeg astuda samme, et tühistada karistusseadustiku § 151¹, sest selle jätkumine võib viia Eesti rahvusliku identiteedi ja ajaloomälu veelgi suuremasse ohtu.
