Eestimaa Looduse Fondi projektijuht Laura Uibopuu käsitleb blogipostituses jätkusuutlikku metsamajandamist Sloveenia näitel, kus lageraie on keelatud alates 1947. aastast ning metsade majandamine keskendub ökosüsteemi terviklikkuse säilitamisele.
Sloveenia on Euroopa kolmas kõige metsarikkam riik Soome ja Rootsi järel ning metsad katavad üle 58 protsendi Sloveenia pindalast. Kuid erinevalt põhjamaadest on Sloveenia metsade majandamise põhimõtted juba pikka aega oluliselt erinevad. Alates 1947. aastast on Sloveenias keelatud lageraie, keskendudes selle asemel metsade majandamisele ökosüsteemi kui terviku kontekstis.
Mägistel aladel on sloveenidel tulnud valusalt õppida, et puude eemaldamine põhjustab tugevat erosiooni, kuna puudeta jäänud maa hakkab kiirelt kokku varisema. See kogemus on viinud otsuseni loobuda lageraiest kogu riigis, mitte ainult mägistel aladel. Sloveenia maastikud on seetõttu oluliselt erinevad Eesti lageraielankidega pikitud metsamaastikest. Raied tehakse väikeste häiludena või harvendades, mis sulanduvad ümbritsevasse metsa.
Sloveenia metsade majandamise süsteem on tugevalt riigi poolt kontrollitud ja sellist süsteemi ei ole võimalik üks ühele Eestisse üle võtta. Kuid suhtumine ja põhimõtted, kuidas metsa käsitleda ja milliste prioriteetide alusel seal toimetada, on universaalsed. Näiteks Pokljuka piirkonna metsaülem planeerib raieid ja kujundab metsi, lähtudes pikemaajalisest perspektiivist ja ökosüsteemi järjepidevusest. Ta peab oluliseks, et metsad taastuksid loomulikult ja väärtustab looduslikus uuenduses puude klastreid.
Erinevalt Eestist, kus metsa raiutakse sageli nooremas eas, minnakse Sloveenias raiet tegema alles siis, kui puud on 150–200-aastased. Sloveenia metsade aastane juurdekasv on 8,8 miljonit kuupmeetrit, millest maksimaalne lubatud aastane raiemaht on 7,1 miljonit kuupmeetrit. Viimastel aastatel on sellest realiseeritud umbes 6 miljonit kuupmeetrit. Samas kuulub 75 protsenti Sloveenia metsadest eraomanikele, mis tähendab, et iga viies sloveen on metsaomanik.
Sloveenia metsamajandamise süsteemi oluliseks osaks on monokultuursete metsade ümberkujundamine looduslike koosluste taastamiseks. Selline lähenemine aitab säilitada bioloogilist mitmekesisust ja tagab metsade kestlikkuse. Kohalikud ametnikud ja metsaülem tunnistavad, et esineb surve ettemääratust rohkem raiuda, kuid samavõrra tuleb veenda metsaomanikke raiet tegema vastavalt kavale.
Laura Uibopuu loodab, et Sloveenias peavooluks olev suhtumine metsadesse kui ökosüsteemi ja terviklikku loodusväärtusesse levib ka Eestis ja maailmas laiemalt. Sloveenia kogemused näitavad, et ökosüsteemi järjepidevust ja muldade rikkumatust saab hoida, loobudes lageraiest ja keskendudes säästlikule metsamajandamisele.
