Eesti, ainus eestlaste riik, peab jääma rahvusriigiks. Arvan, et Eesti huvides on õige tähtsustada kõiki eestlasi ja nendega arvestada. Ka siis, kui nad on teistsuguse ilmavaatega või teiste erakondade valijad, kuuluvad nad meie rahvusega kokku. Me ei tohi neid vaenlaseks ega vastaseks pidada, kirjutab Riigikogu ja erakonna Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid (ERK) algatusrühma liige Jaak Valge.
Viimastel päevadel on seoses rahvuskonservatiividega olnud õhus rohkem küsimusi kui vastuseid. Kuigi ka vastuseid on olnud omajagu ja mitmelt poolt.
Mart Helme andis 12. juunil talle omasel reljeefsel ja võitleval moel ERRi ajakirjaniku küsimusele vastates teada, et purustatud on kallutatud jõudude poolt EKRE sisse sokutatud võrgustik, mille mastermind oli tema andmetel Jaak Valge.
Enda seost kallutatud jõuga ma ei eita, sest kallutamata jõude ma poliitikas ei teagi, aga vastuseks saan kinnitada, et ainus mind nendes asjades mõjutanud kallutatud jõud oli EKRE ja minu rahvuskonservatiivsed aatekaaslased selles erakonnas. Mis „kallutatud jõudude poolt sokutamist” puudutab, siis üks nendest, kes pakkus mulle omal ajal välja võimaluse EKREsse astuda, oli Mart Helme ise.
Selle võimaluse pakkujate hulgas oli tookord ka Martin Helme, kes on nüüd mulle ja mu mõttekaaslastele ette heitnud soovi asendada “12 aastat erakonnas edukalt toiminud juhtimismudel” millegi muuga ning muuta erakonna tegevust konstruktiivsemaks, sealhulgas vähendada vastandumist.
Esiteks, juhtimismudeli edukust saab mõõta tulemustega. Eelkõige näitab juhtimise edukust võime püstitatud eesmärke saavutada. EKRE aga oli viimased aastad opositsioonis, mis kaldus selle juhtimistaktikaga muutuma lootusetuks opositsiooniks. Meie fraktsioon riigikogus oli kiiduväärselt töökas ja visa, ent töö ei viinud tulemusteni. Need 16 rahvasaadikut jooksid parlamendis üha uuesti peaga vastu müüri.
Teiseks aga ei ole see “juhtimismudel” tegelikult olnud läbi aegade ühesugune, vaid on muutunud viimasel aastal kiiresti autoritaarsemaks ja läinud üha suuremasse vastuollu EKRE põhikirjaga, mille kohaselt juhib erakonda juhatus. Juhatuse koosolekutel aga arutati hoopis pikemalt ürituste menüüd kui poliitikat.
Olulisi poliitilisi otsuseid tegi esimees üksi või koos ühe aseesimehega väljaspool juhatust. Juhatusel ei olnud kuigi detailset ülevaadet erakonna rahaasjadest. EKRE juhtkonna sõnumeid tulistati igasse suunda, tabades küll ajakirjanikke, kohtunikke ja keda iganes, selle asemel et tabada täpselt meie vastaseid.
Erakond oli pea peale pööranud Dale Carnegie õpetuse “võida sõpru ja neutraliseeri vaenlasi” ning tegutses vastupidisel põhimõttel “tõuka ära sõbrad ja aktiveeri vaenlased”. Niisuguse vastanduva ja erakonda sektilaadseks muutva suuna ilmset süvenemist kinnitab seegi, et nüüdseks on Martin Helme näidanud ust mitte ainult mustadele, mida võis tookord mõista kui immigratsioonipoliitika illustratsiooni, vaid ka valgetele.
Siin-seal on arvatud, justkui oleksime mina ja Silver Kuusik andnud avalikult ja esimesena ränga löögi erakonnale. Ent 4. juunil Postimehes ilmunud pressiteadet ja 6. juunil Delfis ilmunud infot selle kohta, et Kuusik kandideerib EKRE esimeheks ja millised on tema ettepanekud erakonna taktika muutmiseks, ega minu sotsiaalmeedias ilmunud lühikest teadet, et Martin Helmele on Kuusiku ettepanekuid tutvustatud, ei ole õigustatud pidada millekski selliseks.
On loomulik, et esimehekandidaat annab valijatele enne kongressi teada oma platvormi. Erakonnasiseseid kanaleid selleks kasutada ei saanud, sest kandidaadi võimalust pöörduda sisekanalites kõikide kongressil osalevate erakonnakaaslaste poole ei ole selles „edukalt toiminud juhtimismudelis” ette nähtud. Ka avalikkus ei näinud ilmunud infos olulist siselahkheli. EKRE-teemalisi halbu uudiseid on ajakirjandus alati innukalt käsitlenud, kuid need teated jäid meedias üldjoontes järelkajata – esialgu.
EKRE mainet tegelikult kahjustanud protsess algas 9. juuni hommikul raadiosaates “Räägime asjast”, kus Martin ja Mart Helme ütlesid Postimehes ilmunud pressiteatele viidates avalikult välja teravad süüdistused Kuusiku, minu ja Henn Põlluaasa aadressil.
Seda tehti hoopis teises toonis kui varasemad Kuusiku sõnumid, jätmata kuulajale kahtlust, et perekond Helme arvates oleme meie asunud tegutsema alatult ja mustalt, lõhkuma erakonda ning reetnud rahvuskonservatiivsed väärtused. Just sellest alates asus laiem üldsus EKRE sees toimuvat jälgima kui erakonnasisest konflikti.
Martin Helme paugutas sellele 12. juunil sotsiaalmeedias peale ilmselt peaaegu kogu enda käsutuses olnud verbaalse ründe- ja heidutusarsenali, mis ei tundu lähemal tutvumisel kuigi rikkalik, küll aga on nii agressiivselt (või paaniliselt?) lahmiv, et seda ei ole mõtet siin osundada. Piisab, kui öelda, et just sellise, propagandistlikult lopsaka, kuid tegelikkusest irduva ja sisuvaese kommunikatsioonistiili pärast paljud erakonna liikmed muret tundsidki.
Kahtlemata on autoritaarne juhtimine üks võimalik tee mis tahes mõttesuuna poliitilisel teostamisel. Ent väita, nagu oleks iga lausautoritaarsusest kõrvale kalduv tee erakonna juhtimisel “pehmostumine” või “soinistumine”, nagu Helmete leer on meile neil päevil üha ette heitnud, on ilma mingi kahtluseta demagoogia.
Tegime oma ettepanekud eesmärgil, et EKRE ja laiemalt võttes rahvuskonservatiivsus saaks omandada nii poliitikas kui ka ühiskonnas laiemalt kõlapinna ja kaalu, mis võimaldaks lõpuks jõuda sõnadest tegelike eesmärkide saavutamiseni – säilitades sirge selja, oma väärtused ja põhimõtted, kuid muutes nende eest seismise taktikat.
Jään enda seni väljendatud põhimõtete juurde, mingeid mööndusi ma nende suhtes ei tee. Parim viis esindada konservatiivset maailmavaadet on iseenda eeskujuga, jäädes oma käitumises ja suhtlemises ausaks, järjekindlaks ja väärikaks. Ja viisakaks. Pean ühtviisi ebaõigeks nii sundi poliitkorrektsusele kui ka haukuvat vastandumist lihtsalt vastandumise pärast. Agressiivne kõnepruuk, mida viljelevad Helmed, ei ole omane konservatiivsele poliitikale. Arvamus, et just niisugune suhtlusstiil on see, mis määratleb globalismivastasuse, ei ole tõsiselt võetav.
Ehkki imelikke etteheiteid meile tilgub perekond Helme poolt pidevalt juurde nagu katkisest kraanist, ei hakka ma neil teemadel rohkem peatuma. Otstarbekas on keskenduda tulevikule.
Eesti riigi huvides pean kõige olulisemaks rahvusterviklust ja ehtsat demokraatiat, mitte liberaaldemokraatide oma. Eesti, ainus eestlaste riik, peab jääma rahvusriigiks. Arvan, et Eesti huvides on õige tähtsustada kõiki eestlasi ja nendega arvestada. Ka siis, kui nad on teistsuguse ilmavaatega või teiste erakondade valijad, kuuluvad nad meie rahvusega kokku. Sel juhul on nende esindajad Riigikogus ja mujal küll meie poliitilised konkurendid, kuid meie asi on nende valijaid veenda rahvuskonservatiivset maailmavaadet toetama. Me ei tohi neid vaenlaseks ega vastaseks pidada. Saame püsima jääda ikkagi vaid üheskoos.
Praegu on minu jaoks valusaim probleem immigratsioon, mida pean suurimaks ohuks meie rahvusriigile. Rahvusena allesjäämise huvides ei ole meil muud valikut kui nüüd kohe otsustavalt sisserännet piirata. Eestlased ei suuda oma ühiskonda vastu võtta piiramatul hulgal teisi.
Sündimuse kasvatamiseks on eeldused Eesti perede tahte näol olemas, rahvuskonservatiivide arvates on riigi esmane kohus perede soovi toetada.
Oma otsustes peame me lugupidavalt arvestama teiste rahvustega, kes juba on siia püsivalt elama jäänud, kui neil on Eesti identiteet nii sõnades kui ka tegudes ja nad austavad meie rahvusriiki. Sest sel juhul on nad ka päriselt osa Eesti rahvast.
Tähtsad põhimõttelised küsimused peabki otsustama rahvas tervikuna. Demokraatlik riigijuhtimine peab põhinema rahvahääletusel ja rahvaalgatusel. Eesti rahvale kuuluva võimu kaaperdamine ükskõik millisel viisil või ettekäändel ühiskonna otsuste raame kitsendava pseudodemokraatia või ka riigiüleste liitude kasuks on lubamatu: demokraatia saab Eestis olla vaid vahend rahva võimu ja tahte otseses teenistuses.
Kogu rahva otsustega on kõige objektiivsemalt lahendatav ka õiguslik reguleerimine keerulistes küsimustes, nagu abielu määratlemine ja abort. Pean ka praegu õigeks referendumi korraldamist abielu mõiste üle. Riigivõimu ja rahva usaldus peab olema vastastikune. Igaühel on õigus oma seisukohtadele ja sõnavabaduse piiramist ei tohi lubada, kuid õigusnormides valikuliselt mõnd vähemust teistele eelistada ei ole õiglane, kui see ei ole rahva ühine otsus.
Samuti teeb muret Eestimaa looduse olukord. Eesti metsad vajavad kaitset ja rahvuskonservatismi osa peab olema ka rahvuskonservatiivne loodushoid või roheline rahvuslus, mis ei ole kantud loosunglikust rohepöördelisusest, vaid hoolivusest kodumaa looduse suhtes. Mis tahes ettekäänetel ja kavalustega tegelike raiemahtude suurendamine on andnud tunnistust kestvast röövkapitalismist. Meie metsad on mahavõetuna vaid lühiajaline leevendus kellegi rahaprobleemidele, kuid kasvava ja kestva kooslusena kogu rahvusriigi ressurss.
Eesti kuulumine Euroopa Liitu on põhjendatud vaid niikaua, kui kasu Eesti riigile ja rahvale ületab kahju, mida eelkõige põhjustab Eesti suveräänsusele peale valguv Euroopa föderaliseerumine ja väärtuste dikteerimine väljastpoolt. Eesti kuulumine NATOsse on praeguses julgeolekuolukorras vältimatu.
Vene šovinism on Eesti jaoks eksistentsiaalne oht, millega peame arvestama ja mida me ei saa üheski kontekstis õigustada või toetada, veel vähem imetleda. Ent meie rahva jaoks on kriitiliselt tähtis, et Eesti ei satuks sõtta. Riigikaitse jõulise edendamise kõrval on sama oluline säilitada külma närvi ja väärikat tasakaalukust, mille hulka kuulub ka ise provotseerimast hoidumine, kuid kindlameelse ja kohase vastuse andmine võimalikele provokatsioonidele või rünnakutele.
Ja lõpuks Ukraina. Ukrainlased peavad saama ise otsustada oma riigi saatuse üle ja meie austame Ukraina otsuseid. Ukraina sõdurite perekondi tuleks Eestisse lubada ja toetada, kuid hoolitseda ka selle eest, et Eestist ei kujuneks mugav sihtkoht Ukraina seiklejatele, veel enam desertööridele ja et sisseränne ei ohustaks meie põhiseaduses sõnastatud eesmärke.
Kõikides muudes riikliku või poliitilise tähtsusega küsimustes, millel ma praegu peatuda ei jõudnud, pean õigeks sirge seljaga ja mööndusteta lähtuda Eesti Vabariigi põhiseadusest ning seada kõige kõrgemale Eesti suveräänsus rahvusriigina.
Olen ülal kirjeldanud enda kui erakonna Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid (ERK) algatusrühma liikme isiklikke seisukohti. Seda, millistel väärtustel ja seisukohtadel hakkab põhinema loodava erakonna programm, otsustab asutamiskongress 29. juunil Tartus.
