Kultuurilehes Sirp avaldatud võrumaalase Henri Otsingu artikkel paljastab sügava rahulolematuse riigiaparaadi tegevusega Nursipalu harjutusvälja laiendamise küsimuses. Otsing, kelle sõnad peegeldavad paljude Kagu-Eesti ja Võrumaa elanike tundeid, toob esile, kuidas valitsuse ühepoolne ja mitteläbirääkiv tegevusplaan on viinud avaliku pahameeleni, meeleavaldusteni ja kohtukaebusteni.
“Nursipalu juhtum teeb nähtavaks kaasaegsele demokraatiale vastutöötava puuduse: riigiaparaadil puudub tihtipeale kompetents kodanikuga dialoogi pidada,” kirjutab Otsing. Tema sõnul on riigi roll konflikti loomisel ilmne tõsiasi, mida aga kaitsepolitsei oma aastaraamatus ei tunnista ega rõhuta piisavalt. Kaitsepolitsei keskendub pigem valeinfo levitamise probleemile, ignoreerides konflikti juuri, mis peituvad riigi ja kodanike konfliktses suhtes.
Otsingu sõnul peegeldavad kaitseministeeriumi alusdokumendid ja nende retoorika vananenud arusaama kommunikatsioonist. Kasutatakse niinimetatud süstlamudelit, kus inimest käsitletakse passiivse teabe vastuvõtjana. See mudel on juba ammu tunnistatud ebatõhusaks ja seotud pigem propaganda kui kaasamisega. “Põhiliseks puudujäägiks on mõistagi tõik, et antud mudel kujutleb inimest mingi passiivse anumana, kes ei suhestu teabega aktiivsel viisil, vaid lihtsalt imab kõik teabe endasse,” nendib Otsing. “Kuigi mitte täiesti kasutu, on selline mudel äärmiselt nüri ja praktikas ebatõhus viis kodanikuga suhelda, seostudes pealekauba pigem propaganda kui kaasamisega.”
Otsing toob esile peaminister Kaja Kallase kohtumise Võrus kohalikega, et arutada Nursipalu küsimust ja muid põletavaid teemasid. Ta kritiseerib, et sellised kohtumised on muutunud vaid auru väljalaskmiseks, kus peaminister püüab diplomaatiliseks jääda ja kohalviibijad teda materdada. “Aga tegelikult ongi siin paljut, millesse mõistvalt suhtuda,” kirjutab võrumaalane. “Inimesed ongi tihtipeale põikpäised ja keerulised.”
Otsing rõhutab, et konflikti lahendamiseks ja dialoogi pidamiseks on olemas konkreetsed vormid ja metoodikad, mida tuleb kasutada. Ta usub, et Nursipalu puhul oleks lahendus konsensuslikud läbirääkimised. Ta toob näite, kuidas üks seltskond suutis koondada nii kompetentsi kui osapooled, et algatada läbirääkimised, kuid riigiasutus keeldus koostööst kohe pärast seda, kui kohus lükkas tagasi harjutusvälja laiendamise vastu esitatud kaebuse.
Otsing lõpetab oma artikli võrdlusega tuumaenergia populariseerimise ja Nursipalu konflikti vahel. Ta märgib, et Fermi Energia on olnud oma ülesandes üliedukas, samas kui kaitseministeerium on oma tegevusega hoopis kahjustanud Eesti kaitsevõimet. “Nursipalu laiendamise ette võtnud kaitseministeerium koos oma allasutustega on tõuganud arvestatava osa rahvast kahtlema Venemaa eest kaitsmise mõttekuses,” kirjutab Otsing.
