11. aprillil lahkus meie hulgast 57-aastaselt fotograaf Aare Leinpere, kellel oli au jäädvustada ligi nelja aastakümne jooksul pea kõiki olulisi rahvuslaste üritusi nii Eestis kui ka naabermaades. Aare Leinpere oli fotograaf, kes oli alati kohal pea igal rahvuslikul või vabadusvõitlust mälestaval üritusel, olgu siis Eestis või Lätis ning vahel kaugemalgi.
Aare Leinpere lõpetas Tallinna 2. Tehnikakooli fotoosakonna just ajal, mil Eestis hakkasid arenema sündmused, mis viisid lõpuks Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseni. Värskelt diplomeeritud päevapiltnik tundis sügavat vajadust hakata jäädvustama neid ajaloolisi sündmusi, mis kujundasid Eesti rahva saatust. 1987. aasta 23. augustil viibis ta Hirvepargi esimesel kõnekoosolekul, mis toimus veel tugevas okupatsiooniaja surveõhkkonnas, olles jälgitud KGB poolt.
Järgnevatel aastatel 1988–1989 oli Leinpere juba Lätis ja Leedus nende riikide aastapäevapidustustel ning osales okupatsioonivastastel meeleavaldustel. Ta oli oma kaameraga kohal ka Medininkai piiripunktis pärast selle verist ründamist OMON-laste poolt 1991. aasta juulis. Leinpere osales ka olulistel sündmustel väljaspool Eestit. Ta viibis Valgevene iseseisvuspäeva tähistamisel Minskis 1990. aasta märtsis ning võttis osa meeleavaldustest Moskvas ja Kiievis 1991. aastal, olles tunnistajaks Nõukogude Liidu lagunemise ajaloolistele sündmustele ning rahvaste iseseisvusliikumisele.
Erinevalt paljudest teistest jätkas Aare Leinpere rahvuslaste tegevuse jäädvustamist ka pärast Eesti taasiseseisvumist, nähes neis endiselt laulva revolutsiooni aegset sära ning mõistes nende olulisust Eesti ajaloos. Alates aastast 2014 jäädvustas Leinpere oma kaameraga ka Sinise Äratuse korraldatud vabariigi aastapäeva tõrvikurongkäike, olles alati kohal ka Sinimägede mälestusüritustel ja kõigil teistel olulistel Eesti vabadusvõitlust meenutavatel tähtpäevadel. Ta ei piirdunud ainult Eestiga, vaid oli ka külalisena kõigil Läti Leegioni päeva mälestusüritustel Riias.
Kui temalt küsiti, mis ajendas teda ette võtma nii pikki matku ja alati kaameraga kaasas olema, vastas Aare alati tagasihoidlikult tavalise naeratuse ja õlakehitusega.
“Aare oma südamliku olekuga ja kohalolekuga aborigeenide rahvuslikel üritustel ühendas inimesi ning teenis omakasupüüdmatult meie rahvast ja tema kodumaad. Nüüd minnes mõnele rahvuslikule koosviibimisele peame harjuma teadmisega, et me Aaret seal enam ei näe ega ei saa rõõmu tunda temaga kohtumisest. Selle teadmisega harjumine pole kerge ja me jääme teda meenutama väga kauaks ajaks,” kirjutab sotsiaalmeedias Tõnis Siim.
“Kaastunne lähedastele, lugupidamine ja austus ka minu poolt. Tean ja mäletan teda kõikidelt rahvuslaste üritustelt. Isiklikult tutvusin temaga 2006. aastal Tõnismäel. Tänu temale on mul arhiivis ka selle päeva fotojäädvustused. Olgu muld sulle kerge ja hing rahus,” kirjutab Jüri Böhm, kelle kuulsat Pronkssõduri-vastast aktsiooni Leinpere tookord jäädvustas.
Aare Leinpere ärasaatmine toimus 27. aprillil Pärnamäe krematooriumis ja ta sängitati oma perekonna hauaplatsile Tallinnas Pärnamäe kalmistul.
