6. märtsil 1944 pärast päikeseloojangut algas Narva linna saatuslik öö. Ida poolt tõusid taevasse Punaarmee lennuväe lained, tuues endaga hävingut ja purustust, samal ajal kui Saksa lennukid ning õhutõrje püüdsid neile tulutult vastu seista, kaitstes sildu ja linnasüdant.

Narva oli juba kauem kui kuu kestnud lahingus kujunenud kogu Idarinde üheks strateegiliselt kõige tähtsamaks punktiks. Märtsi esimesel nädalal 1944. aastal alustas Punaarmee uut pealetungi Narva rindel, samal ajal kui Nõukogude lennuvägi suunas oma löögid Eesti linnade vastu.

Osa nende motiivist oli kindlasti kättemaks eestlaste vastupanu eest ja soov suruda alla eesti rahva vastupanutahe. Nõukogude lennuväe rünnakud, mida juhtisid isiklikult Jossif Stalinile alluvad eliitpiloodid, ei jätnud mingit kahtlust nende kavatsustes: hävitada ja allutada. Narva oli nende esimene sihtmärk, sest seal lehvis eestlaste vankumatu vastupanutahe, mis tekitas Nõukogude režiimile ärevust.

Sillapeade hävitamine Narva jõel oli andnud eestlastele eelise, takistades Nõukogude armee edasiliikumist. Selleks, et murda vastupanu ja saavutada kontroll linna üle, alustati massiivset õhurünnakut, mida koordineeris Punaarmee kõrgeim juhtkond. Selleks saatis Stalin Eesti piiri taha endale isiklikult alluva kaugtegevuslennuväe.

6. märtsi õhtu oli Narva jõe äärsel rindel vaikne ja rahulik. Eestlased olid edukalt hävitanud Nõukogude vägede sillapead ning jõgi toimis tõhusa takistusena. Ent vaikuse purustas äkitselt ida poolt kostev ja tugevnev lennukite mootorimürin, kuulutades eelseisvat ohtu. Hämardunud taevasse tõusid üha uued mustad lained Nõukogude pommitajaid. Sellele järgnes linna kohal plahvatuslik valgusmäng – nn jõuluküünlad, millega algas massiivne õhurünnak, haarates enda alla kogu Narva linnasüdamest kuni põhja pool asuva Peeterristini.

Narvas asusid Relva-SS vabatahtlike grenaderidiviisid Nordland ja Nederland, ühtlasi valvates linna õhuruumi. Kuid kogu õhutõrje oli koondunud üle Narva jõe viivate sildade kaitsele, mis olidki Nõukogude lennuväe jaoks esimesed sihtmärgid. Üheainsa Nõukogude pommi tabamuse tulemusel lendas õhku terve raudteesild, kuna Nõukogude pomm tabas silla alla paigaldatud laengut. Sel hetkel sai selgeks, et linna kaitseks on vaja kiiresti mobiliseerida rohkem ressursse ning et õhurünnakute mastaap nõuab vastavaid vastumeetmeid.

Tallinnast Lasnamäe sõjaväelennuväljalt tõusis õhku salk Saksa ööhävitajaid, et tormata võitlusse Nõukogude pommitajatega. Luftwaffe ööhävitajate eskadrill NJG 100 liikus kiiresti, et tõtata appi rünnatavale Narvale. Kuigi eskadrillil polnud staapi ega kommodoori, toimisid nad efektiivselt, jagunedes kaheks grupiks.

Ööhävitajate kõige väärtuslikum eelis oli nende kogenud meeskond, kes olid spetsiaalselt välja õpetatud öisteks õhulahinguteks. NJG 100 saatis Narva kaitseks välja mitu lennukit, sealhulgas leitnant Klaus Scheeri Ju-88.

20-aastane leitnant Scheer võitles pooleteise tunni jooksul põleva Narva öötaevas elu ja surma peale, hävitades viis Punaarmee lennukit. Aastakümneid hiljem meenutas Klaus Scheer seda ööd Eesti Ekspressile: “Kui sa näed enda all põlevat linna, siis annab see sulle piisavalt motivatsiooni. Sinu ülesanne on linna surma eest kaitsta.”

Kuigi leitnant Scheer ja tema kaaslased võitlesid kangelaslikult, ei suutnud nad Narvat tol ööl päästa. Nõukogude pommitajad jätkasid püsivalt linna ründamist, mis kestis üksikute vaheaegadega kuni varahommikuni. Esimese rünnaku tagajärjel süttisid linnas tulekahjud, mis kiiresti laienesid ja haarasid endasse kõik, mis teele jäi.

Järgmised rünnakud sihtisid juba leegitsevate alade piire, otsides kohti, mis veel tulekahjudest puutumata olid, et neid hävitada. Keskööks oli Narva kaetud kohiseva leekidemerega, mille kuma ulatus kümnete kilomeetrite kaugusele, valgustades öist taevast. Linna tänavad varisesid üksteise järel põlengutes, mis neelasid endasse ajaloolise arhitektuuri, elamukvartalid ja kultuuripärandi. Tohutud suitsupilved tõusid ja vajusid aeglaselt ida poole, varjutades linna ja selle ümbrust.

Järgmise päeva jooksul jätkus tulekahjude möll linnas, põletades maha kõik, mida sajandite jooksul olid ehitanud põlvkonnad. Kommunistid ei pidanud seda hävitustööd veel piisavaks ning 7. märtsi õhtul algas pommitamine uuesti. Kogu öö langesid pommid juba põlevale linnale, suurendades hävingut ja tõstes suitsupilvi kõrgele taeva poole. Nende sünge päevade jooksul mattus kogu linna ümbrus suitsuvinasse, jättes maha varemed ja laastatud rusudemaastiku ning sügava jälje Eesti ajalukku.

Hommik toonitas kohutavat reaalsust. Vanalinnas ei olnud peaaegu terveid hooneid alles jäänud. Puust hooned olid täielikult põlenud ning vaid alusmüürid märkisid kunagist hiilgust. Vestervalli, Suure tänava ja Raekoja ümbrus olid muutunud läbipääsmatuks varemetehunnikuks. Siiski, kõik ei olnud kaotsi läinud – Hermanni kindluse paksud müürid seisid endiselt, tõestades oma vastupidavust ja jäädes märgiks sellest, et sellel maal on alati võõrvallutaja vastu võideldud.

Vaatamata hävingule jäi osaliselt alles Kreenholmi linnaosa, kus mõned majad jäid püsti ning isegi mõni aknaklaas jäi terveks. Teise maailmasõja järel olid Narva vanalinna hooned endiselt taastamiskõlblikud ja kanti muinsuskaitse alla. Taastamisprojekte valmistati ette, kuid need jäid okupatsioonivõimude venestamisplaanide tõttu teostamata. Sõjas kannatada saanud ehitised lammutati ning asemele ehitati Nõukogude ajale iseloomulikke korrusmaju.

Selleks ajaks, kui punavõim hakkas läbi viima Narva pommitamise järgsete hoonete pildistamist ja koostas neist ametliku fotoalbumi, oli palju vanalinna hoonetest juba kaotatud. Nende fotode kaudu esitati süüdistusi väidetava Saksa hävitustöö kohta Nürnbergi kohtuprotsessil. Pärast Nõukogude okupatsiooni lõppu on säilinud vaid osa sõjaeelsetest hoonetest.

Nüüd, kus Eesti on vaba, on aeg taaselustada Narva vanalinn. Kuigi mineviku häving on traagiline, pakub see võimalust luua midagi uut ja taastada unustatud ilu. Narva vanalinna taastamine oleks mitte ainult austusavaldus mineviku mälestusele, vaid ka samm tuleviku poole, kus ajalooline pärand saab uue elu ning rikastab kogu Eesti kultuuripärandit.