Tšerkassõ lahing 1944. aastal oli traagiline sündmus Teise maailmasõja Idarindel, mil Saksa väed, sealhulgas eestlastest koosnev pataljon Narva, ja Punaarmee Dnepri jõe läänekaldal Ukrainas vastamisi astusid. Võitlused Korsun-Ševtšenkovski piirkonnas kujutasid endast üht kõige vapustavamat ja traagilisemat peatükki Teise maailmasõja ajaloos.
Saksa väed, sealhulgas 8. armee koosseisus olevad 11. ja 42. armeekorpus ning Relva-SS diviis “Wiking”, olid 1943. aasta lõpuks Ukrainas taandunud Korsuni linna. Juhtimisküsimused ja vastuolulised otsused olid juba varasemalt tekitanud pingeid Saksa vägede seas. Vaatamata üldisele taganemisele, ei saanud 8. armee juhataja kindral Otto Wöchler ülemjuhatajalt luba taandumiseks, vaid ta tagandati ning vägede juhtimine läks kindral Wilhelm Stemmermanni kätte. See oli vaid üks paljudest ebaõnnestunud juhtimisotsustest, mis viisid Tšerkassõ koti katastroofilise lõpuni.
Punaarmee väed lõid 28. jaanuaril 1944 Tšerkassõ koti ümber suletud rõnga. Sissepiiratud Saksa vägede olukord oli äärmiselt keeruline, kuna Punaarmee ülekaal oli märkimisväärne. Elavkoosseisus oli ülekaal Punaarmee kasuks lausa 9 : 1. Sakslastel oli vastu panna vaid 10 diviisi Punaarmee 105 vastu. Koti deblokeerimiseks saadeti abijõude, kuid need ei suutnud Punaarmee ülekaalu murda.
Tšerkassõ kotis võitles Herbert Gille juhitav Relva-SS diviis Wiking kõrvuti Saksa regulaarväe Werhrmachti üksustega. Diviisi Wiking koosseisus võitles koos rügementide Germania, Westlandi ja motoriseeritud brigaadiga Wallonia ka eestlastest koosnev pataljon Narva, mille tuntuimad ohvitserid olid Hando Ruus ja Oskar Ruut.
Saksa väed pidid koti piiramise käigus taluma suurt survet ja kannatama märkimisväärseid kaotusi. Sissepiiratute seas oli suur hulk haavatuid ja hukkunuid. Eestlaste pataljon Narva kaotas lahingute käigus suure osa oma meestest.
22 päeva ja ööd kestnud lakkamatus lahingus viidi äärmuseni inimeste vastupidavus, kus igapäevane ellujäämine oli mõnel juhul vaid õnneliku juhuse küsimus. Ööl 17. veebruaril ning sellele järgneval päeval leidis aset lugematuid tragöödiaid, mida täpne mäletamine või mõistmine on inimmõistusele peaaegu võimatu.
Väljamurde käigus, mis toimus “elu või surma” põhimõttel, suutis vaid väike osa sissepiiratutest välja murda. Enne väljamurret jäi maha tuhandeid haavatuid ja langenuid ning veel tuhandeid teadmata kadunuid. Oli hetki, kus sõprusest, vennaarmastusest või südametunnistusest ei jäänud jälgegi, ning igal võitlejal tuli keskenduda vaid enda ellujäämisele. Ometi, isegi sellises kohutavas olukorras, leidus erakordseid inimesi, kes ei unustanud kaasinimest ning püüdsid abistada nõrgemaid ja haavatuid, olles valmis riskima oma eluga.
Paljud sõdurid leidsid oma surma või langesid vaenlase kätte. Väljamurdeliinide läbimisel sattusid Saksa väed tule alla nii vaenlase raskerelvadest kui ka tankidest. Otsiti teid ja võimalusi läbi vastase kaitsejoonte murdmiseks. Punaarmee poolt ettevalmistatud kaitsejooned olid tugevad, kuid isegi segaduses olles suutsid mõned väeüksused leida teid, kuidas neist läbi murda.
Kui väljamurre oli lõpuks saavutatud, ei olnud ohud veel möödas. Tagant tuli pealetungiv vaenlane, ning vähesed, kes suutsid piiramisrõngast välja murda, jäid lõpuks vaid üksikuteks gruppideks või üksikuteks sõduriteks, kes pidid jätkama võitlust või langema vaenlase kätte. Oli neid, kes suutsid jõuda turvalisematesse piirkondadesse, kuid olid ka need, kes leidsid oma viimase puhkepaiga kiirevoolulise Gniloi Tikitši jõe põhjas või võõra metsa all.
Üksused lagunesid ja üldjuhtimine puudus. Osa sõdureid leidis end koos teiste väeosadega, püüdes väljamurdmisteks koguneda. Oli neid, kes jäid maha või langesid vaenlase kätte, ning oli neid, kes suutsid ühineda ja moodustada üksusi, et ühiselt välja murda.
Tšerkassõ lahingu tagajärjed olid rängad mõlemale poolele. Kotist pääses eluga iga kümnes võitleja, kuid surma sai üle 40 000 sõduri ja ohvitseri. Eestlaste pataljon Narva kaotas 20 päeva jooksul 776 võitlejat oma algselt 928-mehelisest koosseisust. Suure rindekogemusega pataljon kaotas seega piiramisrõngas ja väljamurdelahingutes 83% oma isikkoosseisust. Suure osa kaotuste põhjuseks oli täienduseks saadetud noorte meeste halb ettevalmistus.
Kogu sündmusteahel ja võitlusvaim, mida sõdurid näitasid, on märk austusest nende vastu, kes andsid oma elu vabaduse nimel. Nende mälestust austatakse igal aastal, kui langetatakse pea nende ees, kes tegid läbi selle Kolgata teekonna ning kelle julgus ja vastupanuvõime on eeskujuks järgnevatele põlvkondadele.
Tšerkassõ lahing oli ka eestlaste jaoks traagiline katsumus, mis jättis sügava jälje nende ajalukku. Paljud noored eesti mehed jäid selle lahingu käigus kadunuks või langesid. Vaid vähesed suutsid pääseda ja rääkida sellest, mis toimus selles kohutavas põrgus. Tšerkassõ lahing jääb igaveseks mälestuseks nendest, kes andsid oma elu võitluses vabaduse eest.
