Populism toob lihtsalt päevavalgele teemad, millest võimulolijad meelsasti vaikiksid, kirjutab Eino Rantanen. Kuigi ühiskondlik usalduskapital on Eestis oluliselt kahanenud, siis ainult parempoolsete rahvuspopulistide süüdistamine selle lõhkumises on intellektuaalselt ebaaus argument.
Vastaste kiitmist ei saa poliitika puhul pidada just kuigi heaks strateegiaks. Küll aga tuleb aeg-ajalt ette olukordi, kus leian, et nõustun ideoloogilise oponendi järelduste või arvamustega. Tihedamini juhtub seda kohaliku tasandi küsimuste juures, kuid pole sugugi välistatud, et ka laiema ühiskondliku haardega teemade puhul leian ma ühisosa inimestega, kes on tingimusteta teisel pool poliitilist rindejoont. Liiga ulatuslikke järeldusi sellest siiski ei tasu teha; nagu inglise kõnekäänd ütleb: isegi katkine kell näitab õiget aega kaks korda ööpäevas. Poliitilise aktivisti jaoks on tähtis oma vastaseid ja nende vaateid läbi-lõhki tunda. Seetõttu loen oma oponentide arvamuslugusid ja kuulan nende sõnavõtte ehk isegi rohkem kui n-ö „omainimeste“ omi. Üheksal korral kümnest on tulemus sama: ma olen üha enam veendunud, et minu otsus neile poliitiliselt vastu seista oli õige. Kümnendal korral aga avastan end kummalises olukorras, kus (kasvõi osaliselt) nõustun inimesega, kes peaks iseenesest ju olema minu poliitiline antipood.
Seekord tekitas selle olukorra Anvar Samosti pikk intervjuu Marju Lauristiniga Vikerraadios. Siinkohal tekib kindlasti küsimus, et kuidas saab üks minusugune radikaalne rahvuslane olla ühel meelel Eesti sotsiaaldemokraatia ühe käilakujuga? Pärast täpsemat vaatlust ei näi see aga enam kuigivõrd kummalisena. Nimelt on Lauristini põhine tees ja järeldus tegelikult täiesti õige. Tsiteerin ERR-is ilmunud intervjuu kaasartiklit: „Majanduse edukuse, riikliku ja ühiskonnana toimetuleku alussammas on usaldus, aga kui seda usalduskrediiti teadlikult lõhutakse, nagu praegu näeme, siis tulemused hakkavad lööma kõiki, mitte ühte või teist erakonda ja selle valijaid, vaid tegelikult kõiki.“ Selle mõttega ei saa jätta nõustumata. Toimiva riigi ja eluterve ühiskonna alus on tõepoolest usaldus. Vastastikune usaldus inimeste endi vahel ning kodanike ja riiklike institutsioonide vahel. Sellest usaldusest võrsub omakorda rahvuslik ühtsus, mille saab kokku võtta mõttega, et kuigi me võime poliitilisel eriarvamusel olla, jääme me kõik ikkagi eestlasteks. Seega pole raske aru saada, miks ma Lauristini järeldusega nõustun. Säärane vastastikune usaldus, austus ja rahvuslik ühtsus on ideaal, mille poole suurem osa meist tegelikult tahab pürgida (või vähemalt peaks tahtma).
Paraku on reaalne olukord sellest ideaalist kaugemal kui kunagi varem. Kadunud on 90ndate vaim – teadmine, et kuigi eestlaste seas on küll poliitilisi eriarvamusi, on ühtne rahvuslik pürgimus siiski kõigil sama. Rahvuslase, liberaali ja sotsiaaldemokraadi ülim eesmärk oli sama: taasiseseisvunud Eesti Vabariigile jalad alla saada. Minu eesmärk pole taasiseseisvumise järgset aega kuidagi idealiseerida, kuid üks asi on selge: säärast meelekindlust või ühist pürgimust enam ei ole. Eestlaste ühine eesmärk on kõigiti hägustunud, mille loomulik tagajärg on erinevate huvide ja poliitiliste ideoloogiate üha teravam vastasseis. Sellele vastasseisu tulem on aga kahanenud ühiskondlik usaldus.
Tõsi, Eesti olukord ei ole nii hull kui mõnes teises lääneriigis, kus ühiskondlik vastandumine ja usalduse kadu on saavutanud sedavõrd suured mõõtmed, et lepitus tundub pea võimatuna. Samas ei saa me eirata fakti, et ka Eesti liigub sarnases suunas. Usaldus riiklike institutsioonide, nagu Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse vastu, väheneb pidevalt ja paranemise märke ei ole näha. Praktiliselt ainult julgeolekuasutused (kaitsevägi, politsei) on suutnud oma usaldusväärsust rahva silmis säilitada. Samas ei usu ma, et Eesti rahvas tahaks näha usalduskriisi lahendusena sõjaväelist huntat. Lahendus peab ikka kerkima olemasoleva süsteemi seest.
Selleks, et leida lahendusi, tuleb meil esmalt tuvastada probleem ja eelkõige selle tekke põhjused. Teisisõnu, me peame leidma süüdlased ja siin lähevadki minu ja Marju Lauristini arvamused lahku. Süüdlaste või probleemi põhjuste tuvastamise muudab muidugi raskemaks see, et liberaaldemokraatlikul süsteemil on üks endeemiline probleem: keegi ei vastuta. Liberaalsele demokraatiale omane detsentraliseeritus võimaldab vastutust või süüd lõputult kellegi teise kaela veeretada ja lõppkokkuvõttes ei jää keegi lõplikult süüdi. Lihtsalt kehitatakse õlgu. Seetõttu ei ole ka minul võimalik ühte või teist isikut usalduskriisi tekitamises süüdistada. Küll aga saan ma teatud kollektiivi ette võtta.
Lauristini jaoks on ikka põhisüüdlaseks tema poliitilised vastased, ehk kurjad, pahad parempopulistid-rahvuslased, kelle eesmärk on Eesti riiki lammutada ja kes ei lase rahulikult riiki valitseda. Tema jaoks on see järeldus muidugi loogiline. Vaatame olukorda aga natuke laiemalt. Kui me tahame leida Eestit vaevava kobarkriisi põhjusi, siis tuleb meil ausalt küsida, kelle tegemised või tegemata jätmised on meid tänasesse olukorda toonud. Kas selleks on a) parempopulistid, kelle alla kaheaastane valitsemisvastutus on võrreldav hetkelise süsteemitõrkega tarkvaras, või b) ligi 30 aastat riiki tüürinud liberaalne konsensus? Lükata süü ainuüksi paha-paha populismi ja EKRE turjale on intellektuaalselt ebaaus argument, eriti seetõttu, et peaaegu kõigi kriiside põhjused ulatuvad palju kaugemale kui 2019. aasta. Rahulolematus ja populism ei sünni kunagi tühja koha pealt, vaid tegu on vastureaktsiooniga valitsevatele jõududele ja mõtetele. Parempopulism Riigikogus on niivõrd uus nähtus, et selle süüdistamine Eesti praegustes probleemides on lihtsalt vastutuse eest põgenemine.
Võtame näiteks rahvastikuga seotud probleemid, mured ja kriisid. On tõsi, et keegi täna elus olev eestlane ei saa olla süüdi Vene võimude poolt läbi viidud kolonialismis ja rahvastiku etnilises väljavahetamises. Küll aga on iga Eesti valitsuse ülesanne olnud okupatsiooniaja hävitava demograafilise pärandi negatiivse mõju maandamine. Oleks ülekohtune öelda, et Eesti riik on selles valdkonnas täielikult läbi kukkunud, kuid õnnestumiseks ei saa seda samuti pidada. Meil on endiselt olemas arvestatav riigikeeleoskuseta kontingent, samuti leidub rahvusriikluse õõnestajaid ja eitajaid. Lõimumispoliitikas loodeti vastaspoole tahtele integreeruda, kuid tegelikult oleks siht pidanud algusest peale olema aktiivne kultuuriline assimilatsioon. Sattusin hiljuti vestlema inimesega, kes on umbes poole oma elust elanud ENSV „ikke all“ ja teise poole vabas Eestis. Ehkki tegu ei ole kindlasti minu poliitilise liitlasega, ei saanud ma kuidagi jätta nõustumata tema öelduga: „Eesti riigi suurim viga oli see, et kohe taasiseseisvudes ei kehtestatud ühtset eestikeelset koolisüsteemi“. Praegune üleminek ongi lihtsalt tegemata töö kiirkorras järeletegemine ja lünkade lappimine.
Demograafiline olukord mõjutab ka vältimatult ühiskondlikku usaldust. Etniline ja kultuuriline mitmekesisus on pöördvõrdeline üldise sotsiaalse usaldusega, aga viimaste liberaalsete valitsuste poliitika töötab vastupidiselt inimese loomulikule hõimuinstinktile. Sisse- ja väljarände trendid on meid viimas olukorda, kus eestlaste osakaal rahvastikust aina läheneb kõige karmimate venestamisaastate tasemele. Ka tuleb arvestada iibega. Fakt, et eestlaste sündimus Eestis on ajaloolises madalseisus, pole enamat ega vähemat kui katastroof. Sündimusest aga sõltub meie ühiskonna võime funktsioneerida ning rahvuse, keele ja kultuuri võime ellu jääda. Sellest kriisist välja tulemine oleks pidanud olema iga valitsuse üks esmaseid eesmärke. Tänases Eestis aga ei aduta ikka veel selle kriisi tõsidust, ning kui poleks olnud EKRE ja Isamaa kurjasid-pahasid populiste ja rahvuskonservatiive kes selle eksistentsiaalse küsimuse jõuliselt päevakorda tõid, oleks karta, et sellest üldse ei räägitakski.
EKRE ei olnud see, kes ülemaailmse majanduskriisi ajal tegi maksusoodustusi oma rikastele valijatele ja pankadele ning palus sellest tekkinud eelarveaugu ülejäänutel kinni maksta. EKRE ei surunud läbi homoabielu selgest ühiskondlikust vastuseisust hoolimata. EKRE ei sunni inimesi linnastuma läbi maakoolide sulgemise ja ühistranspordi koomale tõmbamise. EKRE polnud see, kes lõi obstruktsiooni pretsedendi Riigikogus. Küll aga on EKRE, Isamaa (teatud astmeni) ja see põlatud populism sellest kõigest varem mainitust tekkiva sügava rahuolematuse kehastus ja väljund. Ma ei väsi rõhutamast, et ultimatiivne vastuseis valitsevatele jõududele ja neid toetavatele institutsioonidele pole tekkinud tühja koha pealt, ega pole põhjuseta. Populism toob lihtsalt päevavalgele ja avalikku diskussiooni teemad, millest võimulolijad meelsasti vaikiksid.
Need, kelle jaoks on rahvuspopulismi eesmärk lõhkuda ja lammutada tahavad tegelikult öelda selle eestkõnelejatele ja toetajatele: „Teie arvamus ja mured ei loe. Laske meil rahulikult edasi valitseda.“ Kas selline suhtumine loob usaldust nende seas, kes on selle kaotanud? Vaevalt küll. Paraku on selline suhtumine valitsevates institutsioonides kinnistunud ja antud olukorras pean ma õigeks parafraseerida prantsuse konservatiivset filosoofi Charles Maurras’d: Selleks, et armastada Eestit, ongi vaja vihata seda, mis temast tänaseks on saanud. Kui olemasolevad institutsioonid, ideed ja inimesed on jätnud lahendamata, või koguni süvendanud Eestit kimbutavaid kriise, siis ongi õigustatud nendesse põlastusega suhtuda.
Teiselt poolt aitaks olukorra normaliseerumisele kaasa, kui „kogunenud vimm“ suudetaks pöörata positiivseks jõuks ning astutaks ka järgmine samm, arenedes n-ö palee väravaid raputavatest massidest edasi mõistlikke alternatiivseid lahendusi – ning miks mitte ka olemasoleva parandusi – pakkuvaks vastutusvõimeliseks poliitiliseks jõuks. Laudadega umbropsu lahmivat Kalevipoega õpetanud maavillast filosoofi siili parafraseerides „serviti, ikka serviti!“ Siin on aga kõik kaardid valitsuserakondade käes. Kas nad võtavad meid kuulda?
