22. juunil 1941 alanud Saksamaa ja Nõukogude Liidu sõda avas Eestis võimaluse tõusta vastu aasta kestnud okupatsioonivõimule ning sellest kasvas välja Suvesõda – eestlaste relvastatud võitlus oma maa vabastamise eest. Kui eelmises loos vaatlesime Suvesõja puhkemist, siis seekord meenutame selle üht kõige silmapaistvamat peatükki: Tartu ülestõusu, mille käigus haarasid linna lõunaosa enda kontrolli alla Eesti vastupanuvõitlejad juba enne Saksa vägede saabumist. Neil juulipäevadel otsustasid sajad üliõpilased, koolipoisid, kaitseliitlased ja tavalised linnakodanikud, et nende kodulinna saatuse üle ei otsusta enam taganev okupatsioonivõim, vaid tartlased ise.
1941. aasta juuli algul valitses Tartus veel vaikus, mis ei tähendanud rahu. Tänavatel patrullisid relvastatud miilitsad ja hävituspataljonlased, inimesi vahistati, linnast lahkumine oli piiratud ning peaaegu iga päev voorisid läbi Tartu ida poole taganevad Punaarmee kolonnid. Üha enam oli näha, et Nõukogude võim valmistub linnast lahkuma, kuid mitte seda tervena maha jätma.
Aasta varem alanud okupatsioon oli eestlaste rahvuskehandisse jätnud sügava jälje. Tuhanded inimesed olid arreteeritud ja küüditatud. Juuniküüditamisest oli möödunud vaid mõni nädal. Vanglad olid eestimeelseid inimesi täis ning linna kohal hõljus teadmatus – kas Tartut ootab sama saatus nagu paljusid teisi linnu, mille taganev Punaarmee oli enne lahkumist põlema süüdanud?
Just sel hetkel astus varjust välja eestlaste põrandaalune vastupanuliikumine. Tartu vastupanu keskpunktiks oli kujunenud Tervishoiumuuseumi rühm, mille olid algatanud peamiselt Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed. Juba 1940. aasta sügisel otsustasid need noored tudengid, et Nõukogude okupatsiooni ei tunnustata ning võimaluse avanedes tuleb selle vastu relvaga välja astuda.
1941. aasta märtsis kujunes Tartu vastupanuliikumise keskuseks Eesti Tervishoiu Muuseum Kindral Põdra tänaval, tänasel Pepleri tänaval. Selle valik oli peaaegu uskumatu – üle tee paiknes NKVD hoone. Otse Nõukogude julgeoleku silme all peeti salakoosolekuid, koguti relvi, valmistati ette sidemeid ja sanitaarvarustust ning loodi side metsavendadega üle kogu Tartumaa.
Muuseumi juhataja dr Aleksander Koskeli korteris kohtusid üliõpilased, reservlipnikud, juristid ja teised usaldusväärsed inimesed. Mõned vastupanuliikmed töötasid koguni Nõukogude asutustes ning hankisid sealt teavet Punaarmee ja kommunistliku juhtkonna tegevuse kohta.
Relvi oli vähe – enamasti vanad püstolid ja mõned vintpüssid. Automaatrelvi praktiliselt ei olnud. Ent otsustavust oli eesti rahvuslastel küllalt.
Juuni lõpus valmis plaan Tartu vabastamiseks. Eesmärgiks seati vallutada raekoda, miilitsamaja, NKVD hoone, telefonikeskjaam, elektrijaam, raudteejaam ja relvalaod. Kõige olulisem oli aga: linn tuli vabastada enne, kui taganev Punaarmee jõuab selle hävitada.
Juuli alguses muutus olukord päev-päevalt pingelisemaks. Taganevad punased lasid õhku sildu, purustasid sideühendusi ning püüdsid hävitada elutähtsat taristut. Telefonikeskjaam süüdati põlema, kuid vaprad sideametnikud suutsid leekidele vastu astuda. Nad kustutasid tule peaaegu paljaste kätega, uputasid lõhkelaengud vette ning peitsid end katlaruumi lae alla, kuni süütajad lahkusid. Tänu nende tegevusele jäi oluline osa sidevõrgust alles.
9. juuli hommikul kostis üle Tartu võimas plahvatus – õhku lasti üks Tartu sümboleid, 18. sajandist pärinev Kivisild. Linn jäi elektrita, veeta ja telefonid vaikisid. Sama päeva keskpäeval plahvatasid Ropka relva- ja laskemoonalaod.
Ent kõiki ladusid ei õnnestunud Punaarmeel hävitada. Kui plahvatused vaibusid, hakkasid koolipoisid, tudengid, töölised ja ümberkaudsed elanikud rusude vahelt relvi välja kandma. Sadade kaupa vintpüsse, padrunikaste ja isegi kuulipildujaid peideti aedadesse, keldritesse ja kodudesse. Mõne tunniga muutus relvastamata vastupanuliikumine relvastatud partisanideks.
Sama päeva õhtul kogunesid vastupanuliikumise juhid taas Tervishoiumuuseumisse. Otsustati, et enam ei oodata. Tartu partisanide üldjuhiks valiti reservlipnik Olev Reintalu. Moodustati kolmeliikmeline juhtkond ning lepiti kokku, et järgmisel hommikul kell 7.30 algab koordineeritud väljaastumine.
Öö jooksul loodi side kümne eri võitlusgrupi vahel. Koostati üleskutse Tartu rahvale ja tehti ettevalmistusi selle paljundamiseks. Võitlejatele valmistati sinimustvalged tunnuslindid ning parooliks sai lihtsalt kolm Eesti rahvusvärvi. Ülejäänud linn magas teadmatuses.
Päikeseline 10. juuli algas tulevahetustega mitmel pool linnas. Võitlus puhkes Kesk tänaval, Barclay platsi ümbruses, Pauluse kalmistu juures ja Soinaste tänaval. Relvastatud koolipoisid, üliõpilased, endised kaitseliitlased, reservohvitserid ja täiesti tavalised linnakodanikud ründasid miilitsapatrulle ning hävituspataljoni üksusi. Mitmel pool saadi saagiks veoautosid, automaate ja laskemoona.
Samal ajal otsisid kommunistid palavikuliselt läbi Tervishoiumuuseumi, lootes leida ülestõusu juhtkonna. Nad jäid hiljaks – staap oli vaid mõni hetk varem lahkunud.
Pärastlõunaks hakkasid Punaarmee üksused taanduma üle Emajõe. Tartu lõunaosa oli sisuliselt eestlaste käes.
Õhtupoolikul vallutasid partisanid Tartu Kaitseliidu maja. Selle katusele heisati sinimustvalge Eesti lipp. Maja ette kogunenud rahvahulk paljastas pead ning hakkas täiesti spontaanselt laulma Eesti hümni.
Samal ajal kerkis rahvuslipp Raekoja torni. Ülikooli peahoone eest lõhuti maha ENSV vapp ning ka seal kõlas “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”. Inimesed nutsid, kallistasid üksteist ja õnnitlesid võõraid. Aasta kestnud terrori järel tundus, et Eesti on tagasi. Need olid hetked, mida paljud mäletasid kogu ülejäänud elu.
Umbes kell viis pärastlõunal veeresid Võru tänavat mööda Tartusse kaks Saksa luuresoomukit. Sageli on hiljem ekslikult väidetud, nagu oleksid sakslased Tartu vabastanud juba sel päeval. Tegelikult oli selleks ajaks suurem osa linna lõunakaldast juba Eesti partisanide kontrolli all. Saksa luureüksus lõi ülestõusnutega ühenduse, hindas olukorda ning lahkus mõne tunni pärast taas linnast.
Inimesi kogunes ka ülikooli peahoone ette. Keegi tuli jooksul Raekoja poolt hüüdega: sakslased! Üsna pea oli peahoone esine rahvast täis. Peahoone sammaste kohal ilutses arvata tsemendist valmistatud suur ENSV vapp. Paar meest ronisid üles ja lasksid selle peahoone esisele kivisillutisele tükkideks. Polikliiniku lipuavast torgati välja sinimustvalge rahvuslipp. Rahvas oli vaimustuses: hurraa! Elagu Eesti Vabariik! Siis kaikus peahoone ees kokkutulnute suust hümn. Seda lauldi liigutuspisarad silmis. Inimesi valdas vabanemisrõõm. Süleldi ja õnnitleti üksteist vabanemise puhul.
Arno Raag
Ent Tartu eest peetud lahing oli alles algamas.
Õhtuks taandus Punaarmee Emajõe põhjakaldale. Kell üheksa õhtul lasti õhku Vabadussild. Sellega kadus võimalus kiiresti põhjakaldale tungida, kuid kadus ka oht, et Nõukogude soomusüksused võiksid lõunakaldale tagasi murda. Umbes paarsada meest hoidsid nüüd ligi 10-kilomeetrist rindejoont Tähtvere mõisast Ropkani.
Pimeduse saabudes algas tõeline katsumus. Emajõe põhjakaldale paigutatud Punaarmee suurtükivägi avas marutule kaitseta linna pihta. Süttisid Kaluri tänav ja Raekoja ümbrus. Järgmistel päevadel põlesid Tiigi tänava kvartalid ja kümned teised linnaosad. Tartu oli muutunud rindelinnaks.
Järgnevatel päevadel saabus ülestõusnud linnale appi üha uusi metsavendade üksusi Elvast, Otepäält, Nõost, Valgast, Tähtverest ja mujalt Lõuna-Eestist. Major Friedrich Kurg võttis üle üldjuhtimise ning moodustas Tartu partisanidest Omakaitse kompaniid. Linna lõunakallast kaitsti ööd ja päevad. Punaarmee üritas korduvalt jõge ületada, kuid kõik katsed löödi tagasi. Samal ajal jätkus lakkamatu suurtükituli, mis purustas ajaloolisi hooneid, süütas elamukvartaleid ja nõudis uusi ohvreid.
Kokku pidas Tartu vastu ligi kaks nädalat.
22. juulil alustas Saksa 61. jalaväediviis pealetungi Põltsamaa suunalt. Punaarmee olukord muutus kiiresti lootusetuks. Sakslased jõudsid Peipsi äärde ning Nõukogude 11. laskurkorpus jäi ümberpiiramise ohtu.
Ööl vastu 25. juulit lahkusid viimased Punaarmee üksused Tartust. Hommikuks olid eestlaste Omakaitse üksused ületanud Emajõe ning võtnud enda kontrolli alla ka linna põhjaosa. Tartu oli pärast kahenädalasi lahinguid täielikult vabastatud.
Võit ei tulnud kergelt. Taganev Punaarmee oli enne lahkumist mõrvanud Tartu vanglas 223 inimest. Kahe nädala jooksul muutus suur osa Tartu kesklinnast varemeteks. Tuhanded inimesed jäid koduta ning ajaloolised kvartalid hävisid suurtükitules.
Ometi näitas Tartu ülestõus midagi erakordset. See ei olnud üksnes sõjaline operatsioon ega Saksa vägede edenemise kõrvalnähtus. See oli spontaanne rahvuslik vastuhakk, milles osalesid üliõpilased, kooliõpilased, arstid, postiametnikud, tuletõrjujad, töölised, talupojad ja Eesti Vabariigi sõjaväelased. Esialgu tegutsesid nad peaaegu ilma keskse juhtimiseta, väheste relvade ja nappide võimalustega, kuid ühise eesmärgiga takistada oma kodulinna hävitamist.
29. juulil toimus Tartus Lõuna-Eesti Omakaitse võiduparaad. Kuid tõeline võit oli saavutatud juba 10. juulil – hetkel, mil sinimustvalge kerkis taas Kaitseliidu maja katusele ning sajad inimesed laulsid üle pika aja avalikult Eesti hümni. See hetk sümboliseeris tartlaste otsust, et isegi kõige raskemates oludes ei olnud vabadustahe kadunud.
