Tänavu möödub 85 aastat 1941. aasta pöördelistest suvesündmustest, mil teljeriikide vägede pealetung Nõukogude Liidule avas Teise maailmasõja idarinde. Tegemist oli ennetava rünnakuga, mis päästis Euroopa vältimatust Nõukogude invasioonist. Selles suurlahingus liitusid Saksamaa vägedega ka Soome, Rumeenia, Itaalia, Ungari ja paljud teised riigid ning tuhanded vabatahtlikud üle kogu Euroopa, moodustades ühisrinde ühise idavaenlase vastu. Kõige märgilisem oli see hetk aga Nõukogude terrori all kannatanud ja ikestatud rahvaste jaoks. Eestis, kus rahvas oli äsja üle elanud laastavad repressioonid ja juuniküüditamise, oli 22. juuni uue vabadusvõitluse avapauk. Algas Suvesõda – metsavendade, endiste Eesti ohvitseride ja tavakodanike relvastatud rahvaülestõus. See oli julge ja meeleheitlik katse lüüa tagasi punane terror, taastada Eesti iseseisvus ja anda oma panus Euroopa kaitsmisse totalitaarse bolševismi eest.
Operatsioon Barbarossa, mis sai nime 12. sajandil valitsenud Püha Rooma keisri järgi, päästis mitmeski mõttes Euroopa. Ungari päritolu endine USA sõjaväelane ja mõttekoja Homeland Institute juhataja David Zsutty on kirjutanud: “Operatsioon Barbarossa oli Saksamaa jaoks keskpikas plaanis katastroof, kuid Euroopale pikaajaline võit. Küsimus polnud selles, kas, vaid millal Stalin juhib Nõukogude väed järjekordse stepihordina Euroopasse tungima. Esimesena rünnates tekitasid teljeriigid niivõrd palju kahju, et lääneliitlastega kohtumise ajaks olid Nõukogude väed kurnatud. Kui nad poleks kurnatud olnud, oleksid nad punase lainena üle kogu Euroopa pühkinud.”
Nii pikka päeva, kui seda oli 21. juuni 1941, ei olnud sõdurid oma elu jooksul veel kogenud. Lühikesel pööriööl tundus, et aeg liigub teosammul. Varjununa metsadesse, soodesse ja viljapõldudele Läänemerest kuni Musta mereni, ootas kolm miljonit meest koidikut. See oli vaikuse hetk enne tormi. Sõdurid pakkisid oma telke, jagasid viimast tubakat ja saatsid mõtetes teele kirju kodustele.
Kell 3:00 öösel kõlas karge klõpsatus, kui luurajad laadisid oma relvad. Käivitusid mootorrattad ja soomusmasinate mootorid. Vaid mõned minutid hiljem rebestas ööpimedust suurtükkide kõrvulukustav mürin üle kogu 1600-kilomeetrise rindejoonte. Põhja-Jäämerest kuni Musta mereni oli alanud Euroopa rahvaste ühine sõjakäik bolševismi vastu. Operatsioon Barbarossa oli käivitunud.
See polnud üksnes Saksamaa rünnak, vaid laiahaardeline Euroopa koalitsioon. Saksa vägedega liitusid peagi Soome, Rumeenia, Itaalia, Ungari, Slovakkia ja Horvaatia. Ajaloo suurima sõjalise pealetungiga tulid kaasa tuhanded vabatahtlikud Hispaaniast, Prantsusmaalt, Skandinaaviast ja Madalmaadest. Tegemist oli meeleheitliku ja ennetava rünnakuga. Euroopa kohale oli kerkinud tohutu oht: Nõukogude Liit oli koondanud piirile maailma suurima ründearmee, varustatud tuhandete tankide ja ründelennukitega. Stalin oli äsja oma ohvitseridele kinnitanud, et Punaarmee on ründearmee, mis on valmis asuma pealetungile. Euroopal ei jäänud muud üle, kui lüüa esimesena.
Bolševistliku vägivallavõimu alla langenud rahvastele – eestlastele, lätlastele, leedulastele, valgevenelastele ja ukrainlastele – ei tähendanud läänest kostuv suurtükimürin mitte hirmu, vaid kauaoodatud vabanemislootust. Eestis, kus vaid nädal varem oli läbi viidud halastamatu juuniküüditamine ja tuhanded perekonnad olid rebitud oma kodudest, võeti teade Saksa–Nõukogude sõja puhkemisest vastu rõõmupisaratega.
Suures Nõukogude impeeriumis süttisid vastupanukolded. Tuhanded eestlased keeldusid olemast ohvrid ja põgenesid metsadesse, saades metsavendadeks. Endiste Kaitseliidu ohvitseride oskuslikul juhtimisel alustati relvastatud võitlust okupatsioonivõimude vastu. See kangelaslik rahvaülestõus, mida me tunneme Suvesõja nime all, oli eestlaste vankumatu tahe taastada oma iseseisvus ja maksta kätte kommunistlike kuritegude eest.
Sama juhtus teisteski riikides. Lätis, Leedus ja Ukrainas tervitati saabuvaid vägesid lilledega kui vabastajaid stalinlikust terrorist. Ukrainas kuulutas rahvusliku vastupanuliikumise juht Stepan Bandera välja iseseisvuse taastamise, astudes julgelt vastu mitmele impeeriumile.
Samal ajal kui Euroopa väed marssisid edasi, varjus šokis Stalin oma suvilasse, suutmata uskuda, et tema plaanid olid läbi nähtud. Kommunistlik diktatuur, mis sõltus täielikult ühest mehest, oli halvatud.
Rindel aga neelasid sõdurid kilomeetreid. Teispool Bugi jõge algas Venemaa tolm ja lõputu stepp. Sõdurid liikusid edasi lämmatava päikese all, ülakehad paljad, higi ja tolm katmas nende nägusid. Hiiglaslikel päevalilleväljadel peeti lahinguid, mis panid proovile inimvõimete piirid. Ukrainas toimunud Brodõ lahingus – ajaloo suurimas tankilahingus – tehti kahjutuks tuhandeid Punaarmee soomusmasinaid. Iga langenud kamraadi hauale püstitati kaseokstest eluruun, ning rännak jätkus üle Berezina ja Dnepri jõgede, silme ees eesmärk: lüüa bolševism ja taastada Euroopa vabadus.
