31. juulil möödub 85 aastat Kautla lahingust – ühest Suvesõja kõige dramaatilisemast episoodist. Just siin pidasid Erna grupi eestlastest vabatahtlikud koos kohalike metsavendadega ebavõrdset võitlust ülekaaluka Punaarmee ja hävituspataljonide vastu, võimaldades ligi 2000 sõjapõgenikul pääseda punase terrori haardest. Lahingu järel vallandus Kautla ümbruses aga verine kättemaks, mis jättis endast maha põletatud talud, piinatud inimesed ja ühe süngeima peatüki Eesti 1941. aasta Suvesõjas.

1941. aasta suvel oli Eesti muutunud lahinguväljaks. Saksamaa ja Nõukogude Liidu sõja puhkedes hakkas Punaarmee Eestist taganema, kuid taandumist saatis põletatud maa taktika. Selle elluviimiseks moodustati hävituspataljonid, kelle ülesandeks oli põletada talusid, hävitada taristu ning likvideerida kõik, keda peeti nõukogude võimu vastasteks.

Harju- ja Järvamaa piiril asuv Kautla sai üheks paigaks, kus see terror põrkus organiseeritud vastupanuga. Kautla suurtalu paiknes keset soid ja rabasid looduslikult hästi kaitstud soosaarel. Lindemannide pere oli seal pidanud jõukat talu. Nüüd aga kujunes Kautlast üks olulisemaid vastupanukeskusi Põhja-Eestis.

Sundmobilisatsiooni eest põgenenud mehed, nende perekonnad ning ümbruskonna elanikud hakkasid otsima turvalist paika. Kautla pakkus selleks sobivaid võimalusi ning peagi koondus sinna hinnanguliselt 2000 inimest – relvastatud metsavennad, talupered, naised, lapsed ja vanurid. Lootust andis teadmine, et piirkonda oli saabunud ka Soomes moodustatud Erna luureüksus.

Ööl vastu 10. juulit 1941 randus Salmistu rannas kolonel Henn-Ants Kure juhitud Erna grupp. Üksuse ülesandeks oli koguda luureandmeid, luua ühendus metsavendadega ning toetada Eesti vastupanuliikumist. Vältides kokkupõrkeid Punaarmeega liikus rühm Kautla suunas. Juuli keskel ühinesid nendega ka Punaarmeest deserteerunud endised Eesti ratsaväelased Tapalt.

Piirkonna elanikud aimasid, mida tähendab hävituspataljonide saabumine. Juba 24. juulil põletati maha Simisalu talu ning mõrvati selle pererahvas Gustav ja Rosalie Viljamaa. See kinnitas kohalikele, et tegemist oli teadliku terroriga tsiviilelanike vastu.

Kuulujutud Erna kohalolekust tõid Kautlasse järjest uusi põgenikke. Samal ajal uskusid paljud metsavennad ekslikult, et Punaarmee on juba lõplikult taandumas. Valvepostid jäeti maha ning osa mehi läks koju. See aga osutus saatuslikuks.

Piirkonna kommunistlikud kaastöölised andsid Punaarmeele teada Kautla olukorrast. 31. juuli hommikul alustati operatsiooni laagri hävitamiseks. Ardus paiknes ligikaudu 1000 mehe suurune Punaarmee üksus, Paunkülas ja Voosel koondusid Tallinna ning Viljandi hävituspataljonid. Operatsiooni juhtis kapten Mihhail Pasternak.

Teade haarangust jõudis siiski õigel ajal Kautlasse. Kolonel Henn-Ants Kurg andis käsu evakueerida tsiviilelanikud ning määras nende taganemist katma leitnant Oleg Marnoti juhitud väikese võitlejate rühma.

Järgnenud lahing oli äärmiselt ebavõrdne. Erna võitlejad ja metsavennad pidasid ülekaaluka vastasega visa kaitselahingut, et võita aega. Nende tulekatte all liikusid läbi metsade ja rabade ohutusse tuhanded inimesed – naised, lapsed, vanurid ja talupojad, kes muidu oleksid jäänud hävituspataljonide kätte.

Laagri suurepärane organiseeritus võimaldas peaaegu kõik tsiviilisikud piiramisrõngast välja tuua. Lahingus langes leitnant Oleg Marnot ning mitmed teised kaitsjad, kuid nende ohverdus päästis sadade perede elu. Pärast mitmepäevaseid võitlusi murdis Erna üksus koos osa metsavendadega 4. augustil läbi Punaarmee rindejoone.

Kuna otsitavaid metsavendi ja põgenikke ei õnnestunud tabada, pöördus hävituspataljonide viha kohalike elanike vastu. Kapten Pasternaki käsul algasid mõrvad ja süütamised. Paljud inimesed põletati elusalt pärast piinamist või nn ülekuulamist.

Kõik Kautla suurtalu hooned põletati maha. Töömees Oskar Mallene peksti läbi, löödi metallvaiaga maa külge ning põletati elusalt. Sama saatus tabas Johannes Lindemanni, kes pärast piinamist bensiiniga üle kallati ja elusalt põlema süüdati.

60-aastane taluteenija Ida Hallorav keeldus hävituspataljonlastele piima andmast. Ta haarati kinni ning visati elusalt põlevasse elumajja. Samasugusel viisil tapeti veel mitu inimest.

Ümbruskonna metsades mõrvati veel terve rida kohalikke elanikke, nende hulgas Egon Utov, Alfred Kukk, Heinrich Soilts, Harald Kalajõgi, Helmut-August Metsma, Aksel-Martin Sisask, Arnold Kivipõld, Ida Praggi ja Hilda Kurg. Hiljem lisandusid uued ohvrid.

5. ja 6. augustil jätkus hävitustöö kogu ümbruskonnas. Tuleroaks langesid kümned talud – Selisaare, Sikemäe, Määrasmäe, Kubja, Kannukse, Keidamäe, Sepa, Väljataguse, Liivaku, Uustalu, Treieli, Vanapere, Nahkru, Sandi, Rätsepa, Kanarbiku, Härjasilla, Kasemetsa, Lepiku, Nõoda, Metsa ja paljud teised. Põletati Ardu koolimaja, vana koolirehi, meierei ja Paunküla viinaköök.

Ellujäänud meenutasid hiljem julmusi, mis ulatusid kaugemale tavapärasest sõjategevusest. Nõoda talu peremees jäi pärast süütamist ilma isegi varuriietest – need visati tema silme all tulle. Ühes talus torgati põlevast laudast välja pääsenud siga surnuks kaheteistkümne täägilöögiga. Vahimardi talu juures süüdati põlema hoopis kelder, kuhu pere oli püüdnud oma vähest vara päästa.

Esimene Kautla lahingu mälestusmärk püstitati 1942. aastal, kuid hävitati 1945. aastal pärast Nõukogude vägede tagasitulekut. Laulva revolutsiooni ajal püstitati memoriaal uuesti 1989. aastal, kuid juba sama aasta sügisel purustati see. Ka 1990. aastal taastatud mälestusmärk õhkisid Tapalt kohale saadetud Nõukogude sõjaväesapöörid. Alles kolmandat korda taastatud memoriaal, mis avati 31. juulil 1999, on jäänud püsima.