Veebruaris 1944 Narva jõel rindele asunud 20. Eesti Diviisi võitlejate enesekindlus oli kasvanud pärast punaväe tagasilöömist Meerapalus ja Merikülas. Kahest rügemendist koosnev diviis jõudis Narva rindele veebruari keskel ja võttis jõeäärse rindelõigu üle seal asunud Saksa üksustelt. Jõe läänekaldal oli Punaarmee moodustanud mitu sillapead, millest esialgu kõige ohtlikum asus Riigiküla juures. Sinna olid koondunud suured Nõukogude okupatsioonivägede jõud, eesmärgiga anda just Riigiküla sillapealt edaspidi otsustav hoop Narva rinde läbimurdmiseks. Taandumine sillapealt oli punaarmeelastele surma ähvardusel keelatud.

Eesti sõduritel küpses plaan hävitada Riigiküla sillapea Eesti Vabariigi aastapäevaks, 24. veebruariks. Seda lugesid eestlased oma auasjaks. Kuidas eestlaste rünnak iseseisvuspäeval edenes, seda on meenutanud toonane 46. rügemendi I pataljoni ülem kolonelleitnant Ain Mere teose “Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas” IX köites (Stockholm 1960). Avaldame siinkohal tema mälestuskatke.

1944. aasta veebruari esimestel nädalatel oli olukord Narva rindel väga murettekitav: punaarmee väejuhatus koondas Narva rindele tugevaid jõude, et nendega üritada tungimist Eesti territooriumile, ja selle ähvarduse tõkestamiseks näis sakslasel puuduvat jõud. Leningradi alt mõne nädala eest põgenenud saksa üksused olid demoraliseerunud ja kokku sulanud. Eesti Diviisi kohalejõudmine Valgevenest Neveli lõigust ja pärast üle Peipsi tulnud punaste üksuste likvideerimist Meerapalu lahingus lõi sama diviisi Narva rindele suunamine teatava kindlusetunde Eesti elanikkonnas ja ka Narva rindel.

Pärast lühiajalist organiseerimist, täiendamist ja korraldamist võttis Eesti Diviis 19., 20. ja 21. veebruaril üle Narva jõe läänekalda kaitse Siivertsist põhja pool. Diviis asus rindele sakslaste poolt ettevalmistatud kaitsejoonele, mis jooksis üldjoontes piki Narva jõe läänekallast Narva–Narva-Jõesuu maantee ja Narva jõe vahel, olles paiguti täiesti jõe kaldal, kohati 50–100 meetrit veepiirist.

Enne Eesti Diviisi Narva rindele asumist olid punaarmee üksused suutnud kanda kinnitada Vepskülas ja sellest põhja pool kuni Vaasa taluni ja Riigikülast lõuna poole, olles oma alla võtnud üksikud taluhooned, mis asusid maantee ja jõekääru vahel, moodustades seega kaks nn Vepsküla ja Riigiküla sillapead.

Selgema ülevaate saamiseks olukorrast peab looma pildi, mida need sillapead endast kujutasid.

Sakslased, organiseerides oma Leningradi piiramisrõngale varupositsioone, olid Narva jõe läänekaldale ehitanud ühe kaevikujoone, mis oli varustatud relvapesadega ja üksikute punkritega. Viimastest oli osa puuehitisi, osa tuntud saksa teraspunkreid ja osa Eesti omariikluse ajal ehitatud betoonpunkreid.

Sellest kaevikujoonest oli osa punaste käes, moodustadeski nn sillapead. Nende iseloomustuseks olgu mainitud, et neil puudus sillapeale nii hädavajalik sügavus. Teiselt poolt oli aga eelmiste lahingute kestes kogu maastik väljaspool kaevikut nii sakslaste kui ka venelaste poolt paaniliselt mineeritud. Nende miiniväljade paigutuse ja ulatuse kohta puudus vähimgi ülevaade. Lühidalt – julgesti võis liikuda ainult kaevikus, kuid väljaspool seda miinile sattumise suure ohuga.

Diviisi lahingukäsu kohaselt asus I (45.) rügement paremale tiivale, Siivertsist kuni Vaasa taluni, piirates kaarena Vepsküla sillapead ning tagades diviisi paremat tiiba lõuna pool Tallinna–Narva raudteed oleva vaenlase vastu. II (46.) rügement asus positsioonile Vaasa talust kuni Riigikülani (see sisse arvatud).

46. rügemendi ülem [kolonel Juhan Tuuling] paigutas I pataljoni paremale ja II pataljoni vasemale tiivale. Pataljonide lõikude piirjoon kulges Sininõmmelt Riigiküla lõunaservale. Niiviisi oli Riigiküla sillapea kontrollimine mõlema 46. rügemendi pataljoni ülesandeks, kuna Vepsküla sillapea vaoshoid oli peamiselt 45. rügemendi ja ainult osaliselt 46. rügemendi I pataljoni parema tiiva ülesandeks.

Sellises olukorras asus 46. rügement osalt 20. ja osalt 21. veebruari öödel rindele, vahetades välja vägagi närvilised sakslased ja saksa väeosade riismed, kokku 14 saksa pataljoni osad. Viimaseid tegelikult küll enam pataljoniks nimetada ei saanud, sest nende koosseisud kõikusid 2–3 kuni 50 mehe vahel.

Olgu mainitud, et 19. veebruari õhtul, kui Eesti Diviisi lahinguosad olid koondumas Narva jõe joone taha, et valmistuda rinde ülevõtmisele, sooritasid punaarmee osad lahkumistuhinas olevatele sakslastele üllatusrünnaku, mille tulemuseks oli punaste kahe – Riigiküla ja Vepsküla – sillapeade ühendamine. Olukorra lahendamiseks suunati tegevusse 46. rügemendi 5. kompanii, kes pärast umbes tunniajalist lahingut taastas endise olukorra.

Ööl vastu 22. veebruari oli kogu Eesti Diviisile määratud lõik üle võetud ja Narva jõe läänekalda kaitse seisis eesti sõdurite kindlates kätes.

22. veebruaril üritasid punaste üksused korduvalt Vepsküla sillapeast Riigiküla sillapea suunas peale tungida, kuid kõik nende katsed luhtusid juba eos. Ühe sellise katse likvideerimise järel püüdis 46. rügemendi 1. kompanii ülema kohusetäitja [nooremleitnant Edgar Kilk] omal algatusel punaseid Vaasa talust välja lüüa, kuid langes oma kava teostamisel.

Rindelõigud üle voetud, hakkasid üksuste ülemad olukorraga üksikasjalisemalt tutvuma ja naabritega sidet looma.

Ühel sellisel sideloomise külaskäigul 22. veebruaril tekkis 46. rügemendi pataljoniülemate vahel pikem arutamine olukorra kohta, mille tulipunktiks oli loomulikult Riigiküla sillapea. Jõuti üksmeelsele arvamusele, et olukord oleks märksa lihtsam, kui seda sillapead ei oleks. Seda olematuks teha tähendas aga lahingut.

Kuna oli lähenemas Eesti Vabariigi 26. aastapäev ja eesti mehed tahtsid näidata, et nemad on Narva jõe joonel, siis järgneski üksmeelne otsus, et vabariigi aastapäeva tähistatakse Riigiküla sillapea likvideerimisega.

Otsekohe tehti sellekohased korraldused ja lepiti kokku lahingu juhtimise üksikasjades. Esialgse kava kohaselt pidi kogu üritus toimuma kahe pataljoni sisemise asjana – üllatuseks kõigile kõrgetele ülemustele.

Olukorra ja võimaluste üksikasjaline analüüs, ja arvesse võttes, et mõttevahetuse kestes punased olid Vepskülast teinud Riigiküla suunas neli pealetungi katset, sundis I pataljoni ülemat [Ain Mere] suurimale tagasihoidlikkusele. Liiatigi oli vaenlase väljatungikatsete likvideerimine kuni keskpäevani I pataljonilt nõudnud miiniväljade ohvrina nelja võitleja jalad.

Sellega oli selge, et kogu üritus võis areneda ainult aktiivse rünnakuga piki kaevikut ja vaenlane pidi tulega maha surutama 60–100 meetrit lääne pool asuvast metsaservast.

Kuid rünnak piki kaevikut kujuneb paratamatult “ühe mehe sõjaks”, milles peamiseks relvaks on käsigranaat. Kas aga jätkub käsigranaate? Siin läksid arvamised lahku. II pataljoni ülem [major Udo Parrest] arvas, et jätkub, I pataljoni ülem väitis, et ei jätku, kuna neid tema lõigus Vepskülast väljatungide likvideerimisel pidevalt kulus. Lõpptulemuseks oli, et pidi paratamatult loobuma kavatsetud saladuse pidamisest ja kokkuleppe kohaselt pidi I pataljoni ülem kavast informeerima rügemendiülemat kolonel Tuulingut, et kindlustada laskemoona järelevedu.

Rünnaku algmoment arvestati kaalutlustel: Riigiküla sillapea likvideerimine pidi saama Tallinnas teatavaks 24. veebruaril umbes keskpäeval, mil omariikluse ajal rahvas vabariigi aastapäeva paraadilt oli laiali valgumas. Arvestades teate Tallinna jõudmisele kaks tundi, pidi lahing olema lõppenud kella 10:00-ks. Lahingu kestvuseks arvestati neli tundi. Et olla kindlustatud võimalike üllatuste vastu, otsustati rünnakut alustada kell 05:00, jättes aega kuni kella 10:00-ni viis tundi.

24. veebruaril kell 05:00 algas rünnak üheaegsete tulelöökidega piki kaevikut. Punaseid rünnati põhjast ja lõunast vabatahtlikkuse korras moodustatud löögiüksustega. II pataljoni löögirühma juhtis veltveebel Oskar Männik ja I pataljoni oma 3. kompanii ülem ülemleitnant Egon Saaristo.

Lahingu algus oli paljutõotav. Esimese poole tunniga olid mõlemad löögirühmad edasi liikunud umbes 150 meetrit. Vaenlase kätte oli jäänud ainult umbes 350 meetrit kaevikut.

Siis aga tekkisid raskused. Mõlemad löögirühmad jooksid kinni tugevasti kaitstud punkritele. Neid pommitati pidevalt käsigranaatidega, mille tulemusena II pataljoni löögirühma ees asuv punker järele andis. I pataljoni löögirühma pidurdav betoonpunker aga käsigranaatidele ei alistunud. Kell 06:45 korraldati korrapärane punkrirünnak, mis ei andnud tulemusi, kuna vaenlase käsigranaatide varud näisid olevat piiramatud. Sellepärast otsustas I pataljoni ülem võtta tarvitusele raskemad relvad. Kaevikusse pidi toodama tagapool positsioonil olevast miinipildurite kompaniist kaks miinipildujat.

Nende kohaletoomine, nende mahavõtt positsioonilt, ümberpaigutamine kaevikusse ja lahinguvalmis seadmine nõudis paratamatult aega, mille tõttu I pataljoni ülem oma löögirühma rünnaku katkestas.

Seda ajavahemikku otsustas omapead kasutada 2. kompanii ülem [nooremleitnant Harald Kuus], kelle kompanii oli metsaservale paigutatud, et sealt oma tulega suruda maha vaenlast sellal, kui löögirühmad ründavad. 2. kompanii ülem lootis, et suudab oma jõududega sillapea likvideerida ja andis kompaniile käsu rünnaku alustamiseks metsaservalt.

Kuuldes sealt ägedat laskmist, asus I pataljoni ülem olukorda selgitama ja nähes, mis käimas, käsutas 2. kompanii, kes vahepeal oli langenutena kaotanud kompaniiülema ja ühe rühmaülema, tagasi metsaservale, nõudes kompaniile antud käsu täpset täitmist.

Miinipildujad jõudsid kohale ja olid kell 09:30 valmis tuleavamiseks. Miinipildujatele tehti ülesandeks punkrit seni pommitada, kuni see kokku variseb või tema meeskond alistub.

Pärast pooletunnist tulelööki punkrile jätkas löögirühm rünnakut, mis seekord õnnestus. Punker vallutati ja rünnak jätkus. Kuid 36 meetri järel oli jälle punker. Jällegi asusid miinipildujad tegevusse ja kell 11:00 vallutati seegi punker. Vahepeal oli ka II pataljoni löögirühma rünnak aeglustatult edasi jõudnud, kuid kella 12:00-ks olid löögirühmad siiski veel 150 meetrit üksteisest eemal.

Pärast kella 12:00 arenes lahing aeglaselt, kuid järjekindla edukusega. Löögirühmad liikusid aegamööda edasi ja kell 14:45 saabus moment, mil vaenlase riismed kaevikust tagasi tõmbusid kaeviku ja jõekääru vahel asuvatesse üksikutesse taluhoonetesse.

Löögirühmad kohtusid ja ühisel jõul asuti nüüd ründama vaenlase valduses olevaid taluhooneid. Peagi oli ka siin vaenlase vastupanu murtud ja kell 15:15 püüdsid vaenlase jäänused veel vastupanu avaldada järsu jõekalda alt jäält. Ka löögirühmad laskusid jääle. Leides sealt mahajäetud ja korras väikesekaliibrilise tankitõrjekahuri, asuti selle tulega vaenlast hävitama. Kell 16:00 murti vaenlase vastupanu ka jõekalda all ja ülejäänud umbes 20 meest püüdis end päästa jooksuga üle jää. Teisele poole kaldale jõudsid neist ainult pooled.

Seega oli eesmärk, olgugi ajaliselt suure hilinemisega, saavutatud. Hilinemise peamiseks põhjustajaks oli vaenlase erakorraliselt visa vastupanu. Nagu hiljem laipade kontroll selgitas, olid kõik langenud vääristatud Leningradi kaitse ordeniga – За оборону Ленинграда. Seega oli meil olnud tegemist ühe eliitüksusega ja sellega oli ka seletatav see sitkus ja visadus, millega nad võitlesid. Olid nad ju Leningradi rindel kahe aasta jooksul nii mõndagi üle elanud ja õppinud.

Meie õnneks ei saanud Riigiküla sillapead kaitsevad vaenlase jõud vähimatki toetust oma tagalast, Narva jõe idakaldalt. See kergendas meie olukorda, kuid süvendas ka punaste võitlejate lootusetust ja meeleheidet, mille tulemuseks oli võitlus viimse hingetõmbeni.

Alles pärast sillapea lõplikku likvideerimist astus tegevusse vaenlase lennuvägi, pommitades üksikute lennukitega rindejoont, lähemat ja kaugemat tagalat.

Unustamatuna püsib silme ees “ilutulestik”, mille moodustas saksa õhutõrje oma värviliste leekkuulidega. Nimetasime seda “vabariigi aastapäeva ilutulestikuks”.

Riigiküla sillapea oli vallutatud. Vaenlane oli surnutena kaotanud üle 600 mehe. Meiepoolsed kaotused olid langenutena kaks ohvitseri ja 4 reavõitlejat ning haavatuid 4. Käsigranaate oli kulutatud ligemale 14 000. Saavutusega võrreldes olid meie kaotused väikesed.

Riigiküla sillapea vallutamine oli ka hiilgavaks tõendiks meie jalaväe omariikluseaegse väljaõppe tõhususest. Iga Eesti jalaväesõdur sai väljaõppe “kaeviku rullimises”, millise taktikaga ka Riigiküla kaevikud vallutati. Kaeviku rullimist ei tundnud sellal ei saksa ega punaväe jalaväe eeskirjad. Kuid kaeviku rullimine nõuab igalt sõdurilt ka põhjalikku üksikvõitleja väljaõpet, suurt meelekindlust ja isiklikku julgust – omadusi, millistega eesti võitlejad on olnud varustatud põlvest põlve.

Riigiküla sillapea vallutamine oli kaeviku rullimise musternäiteks. Sõjasaagiks said Eesti Diviisi võitlejad 4 tankitõrjekahurit ja 2 jalaväe saatekahurit (muide saksa relvad, mis punased olid vallutanud), raskeid ja kergeid kuulipildujaid, püstolkuulipildujaid, tankitõrjepüsse (“karupüsse”) ning muid relvi ja rohkesti laskemoona.

Eesti Diviisi võitlejate sangarlik relvategu ei saanud siiski Tallinnas teatavaks vabariigi aastapäeval ja soovitud ajal. Kuid vabariigi aastapäevaks oli meie võitluste ajalukku kirjutatud üks peatükk rohkemaks ja seda väärib uhkustundega meenutada.

Saksa peakorteri 25. veebruari teadaanne võttis Riigiküla vallutamise kokku paari tunnustavasse lausesse. See kõlas nii:

“Sellal kui vaenlase tugevad rünnakud Narvast kagu pool nurjusid, saavutas omapoolne eesti vabatahtlike rünnakuüritus Narvast loode pool pärast ägedat võitlust vaenlase sillapea kõrvaldamise.”

Narva rindelõigu ülemjuhataja [kindral Johannes Frießner] saatis omalt poolt läkituse Eesti Diviisile, milles ütles: “Eesti rahva vabaduspäeval, 24. veebruaril läks Eesti Diviisi 46. rügemendil korda pärast visa ja kibedat võitlust vallutada vaenlaselt Riigiküla sillapea. Tunnen rõõmu sellest erilisest relvateost ja avaldan oma tänu ja tunnustust kõigile osavõitjaile.”