9. märtsi ööl vastu 10. märtsi 1944 tabas Tallinna ränk õhurünnak, mis oli osa Narva lahingu ajal Stalini isiklikul suunamisel käivitatud Eesti linnade pommitamiskampaaniast. Teadaolevalt hukkus sel ööl Tallinnas 757 inimest ning peavarjuta jäi umbes 20 000. Nõukogude terroripommitamine hävitas suure osa linna ajaloolisi hoonekvartaleid, sealhulgas vanalinnas asuva Harju tänava. Kuigi kommunistid lootsid sellega eestlaste võitlusvaimu murda, toimis terrorirünnak vastupidiselt: vastupanutahe Nõukogude sissetungile tugevnes veelgi, millest andis tunnistust pärast märtsipommitamist kerkinud loosung “Varemeist tõuseb kättemaks!” Sellel saatuslikul ööl nähtu viis lennuväe abiteenistusega liituma 15-aastase Arvi Aasmaa (1929–2017), kelle märtsipommitamist puudutava mälestuskatke siinkohal avaldamegi. Arvi Aasmaa pikemad mälestused on ilmunud kogumikus “Eesti mehed sõjatules” (Saku 1999).

Vene baaside tulek ja sellele järgnenud Eesti okupeerimine oli meile rängaks katsumuseks. Tajusime rahvast tabanud rasket painet ja noore inimese sirgjoonelisusega näitasime üles oma vastumeelsust. Poistekambas arutasime tihti kujunenud olukorda ja tegime naiivseid plaane võõrvõimust vabanemiseks. Saksa – Nõukogude Liidu sõja puhkemine andis meile uusi lootusi… Mobilisatsioonikutse Punaarmeesse viis isa metsa, millele uus võim vastas kogu meie perekonnale kuulunud vara natsionaliseerimisega.

Pärast sakslaste saabumist saime maja tagasi ja elu hakkas taas normaalsetesse rööbastesse minema. Punavõimu peremehetsemine ja sellele järgnenud Saksa okupatsioon erinesid teineteisest tundmatuseni.

Mäletan, et 1943./1944. aasta talve selgetel öödel algasid vene lennukite öised lennud Tallinna kohal. Öise pommitamise eesmärk ei olnud sõjaliste objektide hävitamine, pommid visati linna kohal alla huupi. Enamuses said kannatada elurajoonid. Ju oligi Nõukogude väejuhatuse eesmärk hirmu tekitamine ja psühholoogilise paine loomine. Igal õhtul heitsid tallinlased murelikke pilke selgineva taeva poole.

Siis jõudis kätte 9. märts 1944. Õhtu oli tuulevaikne ja selge, külma oli kümne kraadi ümber. Raadiost algasid õhtused uudised, mis kohe katkesid: algas õhuhäire.

Väljusime majast ja seisime välistrepil. Kõikjal undasid sireenid, linna kohal süttisid lennukitelt heidetud valgusküünlad. Meie maja asus lennuvälja ääres Ülemiste jaama lähedal praeguse Dvigateli territooriumil. Sealt avanes hea vaade linnas hargnevale tragöödiale.

Venelaste pommitajate jätkuvad lained ei lasknud enam eristada õhutõrjesuurtükkide ja lõhkevate lennukipommide plahvatusi. Aknast paistis üle lennuvälja Ülemiste järve valge tasandik, mis lausa kees lõhkevate pommide plahvatustest.

Mõne aja pärast kahvatas kuuvalgus ja valgustuspommide helk põleva Tallinna tulekuma ees. Meeletute plahvatuste, lennukimootorite möirete ja õhutõrjekahurite kärgatuste põrgutants kestis linna kohal mitu tundi. Siis saabus vaikus, mida täitis hiigeltulekahju kõikemattev mühin.

Hõikasin emale, et lähen linna vaatama. Lennujaama ja Ülemiste jaama ümbruses suuri tabamusi ja lauspõlenguid ei olnud. Tallinn aga põles, lummuslik kuuvalgus valitses üle kõige.

Ülemiste kaubajaamas oli plahvatanud laskemoonarong ja kogu ümbrus oli täis rususid ning tapamajja toodud loomade kehi. Majaka tänaval põlesid kahekordsed puumajad, tuli lõõmas seal kogu kvartali ulatuses. Põlevatest majadest loopisid inimesed asju välja. Tulest tekkinud tuul muutus järjest tugevamaks ja tuli kandus ühelt majalt teisele.

Loomaaia kohalt avanes Tallinnale kohutav pilt. Kogu kesklinn lõõmas. Purustatud akendega tramm seisis lõpp-peatusest mõnisada meetrit linna poole. Kogu ümbrus oli täis külvatud klaasikilde, ümberringi mühises tuli ja tugevad õhuvood kandsid endaga põlevaid esemeid ja sädemeid kaasa. Kõikjalt kostis hüüdeid, hõikeid, nuttu ja hala.

Tartu maantee ja Sakala tänava ristmikul oli tuli nii võimas, et sealt polnud võimalik läbi pääseda. Mäletan põlevate majade ülemiste korruste inimeste meeleheitlikku kisa, siis ühe ema kuju mustavas aknaavas, kes surus kramplikult last enda vastu ja hüüdis abi järele. Kino Modern vastas asuva maja ülemistel rõdudel rippusid poolpõlenud inimkehad, mis paisusid ebaloomulikult üha suureneva kuumuse käes.

Abituse tunne ja äng, mis mind tollal haarasid, ei ole sõnadega väljendatavad tänaseni. Minu kunagine kodu Harju ja Vana-Posti tänava nurgal oli ligipääsmatus tulekeerises, oli tunne, et Tallinna linna pole enam olemas.

Siis andsid sireenid teada uuest õhuhäirest. Linna kohal päästeti valla uued pommilaadungid. Varjendeid polnud enam võimalik leida ja ega keegi tahtnudki sinna minna, inimesed püüdsid kõige lühemat teed mööda linnast välja pääseda. Mõned olid toasussides, laps käsivarrel, mõnel käes pambuke viimase varaga. See kõik toimus uue õhurünnaku pommisajus.

Teine pommisadu lõppes, kui jõudsin tagasi koju Lasnamäele. Seal oli tuulevaikne, kuu kallas oma rahulikku valgust, all-linnas loitis tontlik tuletants taevalaotusse tõusva tohutu suitsusambaga.

Sel ööl tekkis mõte astuda sellisele kurjusele püssiga vastu.